Seltskondliku vestluse võlu ja võim

27.07.2023

Seltskondliku vestluse tähtsust rõhutas juba Jules de Revél – tõenäoliselt pseudonüümi taha peitunud kodumaine autor, kelle “Kombejuht hällist hauani” anti eesti keeles välja 1927. aastal. Peatükis “Rääkimisest ja vaikimisest” kirjutab ta nii: “Hää seltsiline peab oskama ka huvitavalt vestelda, sest muidu peetakse teda vahest inimeseks kitsa mõistusega. Ainult kõnega tõendab ta, et on haritud inimene. Seltskonnas otsitakse lõbusat ajaviidet ja mitte õpetust. Seepärast saavadki sääl õpetatud mehed mõnikord õige väljakannatamatuks, sest nad unustavad kergesti, et nad siin ei istu oma õpilaste ees.”

President Lennart Meri valdas suhtluse kunsti suurepäraselt. Ent temagi pidi mõnikord pingutama, et vestluskaaslasega ühisele lainepikkusele jõuda. Kord tuli Sri Lanka uus suursaadik oma volikirju üle andma. Küll püüdsid mõlemad leida ühist jutulõnga, kuid ikka vajus vestlus soiku. Ent siis selgus, et mõlema mehe isa on tõlkinud Shakespeare’i – ja kohtumine kestis pikalt üle plaanitu. Arvata on, et suursaadik saatis seejärel oma välisministeeriumisse väga positiivse memo suhete arendamise võimalustest kauge põhjamaise Eestiga. Kõik tänu small talk’ile Shakespeare’i teostest!

Small talk on suutlikkus luua sõnadega mittemillestki midagi ning asendada ebamugav tunnetuslik tühjus inimeste vahel verbaalse mugavustsooniga, mis võimaldab üksteist paremini mõista. Small talk aitab maandada inimeste vahelised pinged, mis tulenevad erinevast vanusest, sotsiaalsest positsioonist, rahvuslikust ja kultuurilisest päritolust või lihtsalt üksteise võõristamisest. Small talk on mitmes mõttes jäälõhkuja (icebreaker).

Seltskondliku vestluse pidamine on sotsiaalne oskus, mis võimaldab inimestel suhelda, õppida, küsida abi, leida kaaslasi, kehtestada ja kaitsta ennast ning hankida elus hakkamasaamiseks vajalikke signaale. Seega on tegu olulise pädevusega, mille valdamise tasemest sõltub inimese edukus ja läbilöögivõime nii isiklikus kui tööelus.

Kiire elutempo, kasvatuse ja läheduse probleemid ning üksindus vähendavad tänapäeval järjest enam empaatiasuutlikkust, mis väljendub ka oskamatuses kasutada small talk’i. Eestlase kasvatuslik ja kultuuriline pagas pole sageli selle jaoks kõige kohasem – ent see on juba aastasadade pikkune pärand. Meenutagem kasvõi Vargamäe Andrest.

Flirt on small talk’i erivorm, millel on kindlam siht või tagamõte kehtestada end vestluses huvipakkuva partneriga läbi teadliku seksualiseerituse. Meenutagem üllameelset, ent inetult suure ninaga Cyrano de Bergerac’i, kes annab oma sõnaosavuse noore Christian’i kasutada võluva Roxane’i hurmamiseks.

Redundants kui sideaine

Nii Informatsiooni- kui kommunikatsiooniteoorias on selline termin nagu “redundantsus”, mida kasutatakse eeskätt saksakeelses kultuuriruumis (Redundanz). Eesti keeles võiks selle otsene tõlkevaste olla “ülemäärasus” või “liiasus”. Redundantseks nimetatakse seda osa inimkõnest või ka muust teabevahetusest, millel ei ole otsest informatsioonilist väärtust ja mis seetõttu võib ka suhtlusprotsessist välja jääda.

Kõne koostamisel ja esitamisel on redundantsil aga oluline roll konteksti ja seoste loomisel, et selle kõrval pakutav informatsioon muutuks kergemini omandatavaks ja ühesemalt mõistetavaks. Kui redundants moodustab kõnest olulisel määral üle 50%, tajutakse kõnet sisutühja ja igavana. Kui aga redundantsi on liiga vähe, tundub kõne kuulajatele liiga tempokas ja mõttetihe ning ei suuda seetõttu neid piisavalt kõnetada. Redundants on otsekui ehituskive kokku liitev mört, mis tagab seina tugevuse. Sama rolli täidab small talk inimeste vahelises suhtluses, sealhulgas ka äritegemisel.

Ettevõtluses annab hea ettekujutuse sihipärase small talk’i vägevusest näiteks kogemus uksest uksele raamatuid müües. Müügigurud väidavad, et valdava osa vestlusest täidavad sel puhul potentsiaalse ostja kuulamine, tema huvide ja vajaduste tundmaõppimine ning täiendavate küsimuste ja teemaarendustega juhtimine niikaugele, et ta on valmis ostma midagi talle pakutavast kaubavalikust.

Seda, kuidas small talk’i rakendada eduka äritegemise kasuks, õpetavad paljud raamatud ja koolitajad. Hakkamata neid siinkohal kordama, toon välja ühe psühholoogilise põhialuse – kõikvõimalike seltskondliku vestluse arendamise nippide eeldus ja vundament on vestleja hea läbisaamine iseendaga. Selleks, et olla köitev juturääkija, on vaja ennast väärtustada ja armastada ning tunduda iseendale huvitav inimene. Empaatia defitsiidi tingimustes ei ole tähelepanelikkust ka iseenda suhtes alati piisavalt.

Kamal Ravikant, kes on kirjutanud ka eesti keeles ilmunud bestselleri „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“, soovitab edukuse parandamise nimel alustada iga päeva sellega, et öelda iseendale peegli ees: ma armastan sind. Esmapilgul võib selline teguviis tunduda totakas, ent tasapisi hakkab toimima enesehinnangu tõstjana ja parandab muuhulgas ka suutlikkust algatada ja arendada seltskondlikku vestlust. Selle tulemusel paraneb aga inimese konkurentsivõime nii äris, diplomaatias kui armastuses.

Ilmunud 24.07.2023 ajakirjas Edasi, Eero Raun. Seltskondliku vestluse võlu ja võim – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri