Saagem Uus-Hollandiks

07.12.2020

Avaldatud EPL/Delfi portaalis 07.12.2020: https://epl.delfi.ee/artikkel/91886553/mis-saab-homme-eero-raun-saagem-uus-hollandiks

Eesti majandus on ikka otsinud rollimudeleid, millest eeskuju võtta või millele vastandudes oma identiteeti määratleda. Meenutagem kasvõi Nokia otsinguid ja paljude ühist muret: kas ja kuidas seda jäljendada või edasi arendada? Põhjamaad muutuvad meile sedavõrd lähedaseks, et ei pruugi alati enam inspireerivalt mõjuda, kuigi põhjust oleks ju endiselt.

Mõeldes end 2050. aastasse, võiks üks poolt- ja vastuvaidlusi tekitav tulevikustsenaarium olla „Uus-Holland”. See oleks midagi enamat kui 1990-ndatest tuttav „Lõuna-Soome” ja midagi lähedasemat kui liiga väheseid kõnetanud „Läänemere Singapur”. Kui meenutada 17. sajandil Hollandi kolooniana oma tähelendu alustanud New Yorgi piirkonda, on see ka midagi äraproovitult edukat. Eesti jaoks pole Hollandi eeskuju varem jutuks olnud ajaloolisel põhjusel: kasvades tõrjus Holland eest Hansa Liidu, mille edust saime osa ka meie koos Lätiga.

Madalmaade iseseisvumisel mängis olulist rolli sealsete sadamate edu tihedas rivaliteedis Hansa Liiduga – muu hulgas ka Baltimaadest pärit teraviljaga kauplemisel. Hollandi 17. sajandi kuldajastut iseloomustavad märksõnad tunduvad olulised tänapäevalgi ja kujundavad pärast vahepealset stagnatsiooniaega siiani Madalmaade edu: suur urbaniseerumismäär (eriti rannikul), tehnoloogia kiire areng (tookord laevaehituses) ja sellest tulenev tootlikkuse kasv, soodustatud tollirežiimiga sadamate jms transiidikeskuste kasutamine (tookord entrepôt, tänapäeval hub), ülemaailmsete kaubanduskompaniide tegevus ning kaubanduse ja logistika tihe lõimitus finantsteenustega. Asjaolu, et tookordne Holland sarnanes suuruselt tänapäeva Eestiga – u 1,5 miljonit inimest umbes 40 000 ruutkilomeetril –, on muidugi pealiskaudne, ehkki meeldejääv kujund.

Mudeldamiseks sobilik Hollandi juhtum pakub ilmekat näidet mõjude laienemise efektist: kaubanduse kasv avaldas laia mõju alates rahvusvahelise õiguse tekkest kuni maalikunsti õitsenguni. Ent samast tüvest on pärit ka majanduslangust käivitav „Hollandi tõbi”, kui loodusvarade kurnavast kasutamisest saadava tulu kasv toob kaasa töötleva sektori vähenemise ja eksportkaupade konkurentsivõime languse.

Eriti huvitav on uurida poliitilisi ja ühiskondlikke tegureid, mille kasv või hilisem kahanemine on mõjunud otseselt ka Madalmaade majandusele. Kasvama hakanud Briti impeerium jõudis ju SKP arvestuses ollandist ette alles 19. sajandil tänu tööstusrevolutsioonile.

Mida see Eestile ütleb?

Millised võiksid olla Hollandi majandusarengu positiivsed ja negatiivsed õppetunnid? Mida võiks nende põhjal tuletada Eesti olude jaoks?

Hollandit on sageli nimetatud kaupmeeste maaks. Väikeriigina suuremate vahel kauplemine on hollandlastes arendanud paindlikkust ja pragmaatilisust. Inimesed on veendunud, et poliitilised otsused peavad pikemas perspektiivis teenima majandust ja seeläbi oma rahva heaolu mitte vastupidi. Ka keerulistes pandeemiaoludes, kui inimeste liikumine on häiritud, on valitsus püüdnud hoida maksimaalselt toimimas kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist. Eraomandi puutumatus on enesestmõistetav, ent seda ei tähtsustata üle: vajaduse korral on valitsus valmis võtma endale eraettevõttes ajutiselt enamusosaluse (nagu sündis kommertspangaga ABN AMRO).

Majandushuvide varjamist poliitiliste loosungitega ei salli hollandlased juba Inglismaaga peetud kaubandussõdade ajast. Ümmargust juttu ja liialdusi ei peeta heaks tooniks, au sees on heatujuline otsekohesus. Samuti iseloomustab neid kaalutlev meel: tarbijatena ei lähe nad kergelt kaasa trendikaupade puhul mullina kerkiva hinnatõusuga – 1637. aastal lõppenud tulbimaania õppetund on siiani meeles. Otstarbekuse väärtustamine ilmneb ju ka nende jalgrattavaimustuses. Jalgrataste jagamismajandus saigi 1965. aastal alguse nimelt Hollandist.

Hollandis osatakse tõhusalt nii tööd teha kui ka puhata. Töö- ja eraelu tasakaalustatus on seal maailma paremaid, inimeste osalus huvitegevustes väga suur. Suurt tootmisefektiivsust näitab seegi, et ülitiheda asustusega riik on ühtlasi üks EL-i suuremaid põllumajandussaaduste eksportijaid, kelle tööjõust vaid u 4% on seotud agraartootmisega. Hariduskorraldust püütakse läbimõeldult kujundada tööjõuturu vajaduste järgi, mis annab aluse käsitleda hariduskulusid pikaajaliste investeeringutena.

Äriedu on hollandlastel aidanud saavutada avatus ja koostöövalmidus. Muidugi on globaliseeruvale maailmale iseloomulikud sotsiaalsed pinged viimase 20 aasta jooksul kuhjudes pannud korduvalt proovile ka hollandlaste kuulsa tolerantsuse. Siiski on endiselt valdav veendumus, et kõige õnnelikumad, tervemad ja tootlikumad inimesed on vabad kodanikud, kes ei tülitse omavahel eristavate tunnuste (sugu, usutunnistus, rass, rahvus, sissetulek ja maailmavaade) alusel. Siit omakorda tuleneb käitumiskoodeks: ühiskonnas mistahes kujul kadeduse ja hirmu ning viha, vaenu ja vale õhutamine kulutaks mõttetult inimkapitali ressurssi ja tähendaks tagasilangust üldiste hüvede loomisel.

Mille poolest me erineme?

Kaht maad võrreldes on alati aus tuua sarnasuste kõrval esile ka erinevused, mis kõrvutamist raskendavad. Hollandist veidi suurema pindalaga Eestis ei hakka mitte kunagi elama 17 miljonit inimest. Kokkuvõttes on see muidugi pigem tore, kuigi ühtlasi on meil vähese rahvastiku tõttu raske saavutada Hollandiga sarnast jõukust. Koroonakriis on esile toonud ka rahvastiku asustustihedusega kaasnevad riskid. Kuigi Holland on juba ammu inimarengu edetabelite esikümnes, on loomulikult sealgi oma sotsiaalsed probleemid. Ent üldiselt on Hollandi valitsus püüdnud kriisi reguleerides oma kodanikke usaldada ja kohelda neid mitte paternalistlikku hoolekannet vajavate teismelistena, vaid vastutusvõimeliste täiskasvanutena, aidates neil mõista oma õigusi ja kohustusi.

Hollandlased on olnud sootuks pikemalt vaba ja iseteadev riigirahvas, nende kauplemisoskus on saanud pikalt küpseda. Ehkki Hollandi naaberriigid on omavahel sõdinud, kuuluvad nad samasse kultuuriruumi, mida ühendavad küllalt sarnased väärtushinnangud. Hollandi strateegiline asukoht jääb Eesti omast tulusamaks ka siis, kui siinmail taastub lendude hulk ja saab valmis Rail Baltic. Nende infrastruktuuri arengutase on samuti meie omast kõrgem.

Kuid erinevused ei lahuta meie riike lootusetult. Näiteks ostujõudu arvestav SKP elaniku kohta on Hollandis 128% ja Eestis juba 84% EL-i keskmisest. Majandusvabaduse edetabelites asub Eesti Hollandist kõrgemal. Me tegutseme sarnases kultuuriruumis, üsnagi sarnase protestantliku tööeetika alusel. Eesti noorem põlvkond saab järjest paremini hakkama ka müügitööga. Pikas perspektiivis soodustavad Hollandi ja teiste inimarengu edetabelite tipus olevate riikidega sarnased väärtushinnangud kindlasti samaväärse elustandardi saavutamist.