Ring ümber Jazzkaare

09.05.1998

Avaldatud 09.05.1998 ajalehes Postimees: https://kultuur.postimees.ee/2543177/ring-umber-uheksa-aastase-jazzkaare

Festivali Jazzkaar, nüüdseks kindlalt väljakujunenud näoga suurüritust, peeti sel aastal juba üheksandat korda. Peagi täis saav esimene aastakümme annab alust üldistusteks.

Jazzkaare sünniks oli palju eeldusi. Kõigepealt jazzfestivalide traditsioon, mille katkemisele 1967. aastal sai mullune, nostalgiahõngulisem Jazzkaar ’97 veenva revanshivõidu. Täpsuse mõttes olgu märgitud, et festivalide traditsiooni aitas ülal hoida ka Tudengijazz (aastail 1982-88 ning uuesti alates 1991. aastast).

Teine vaal, millele Jazzkaare maakera toetus, olid eesti jazzmuusikud - Arvo Pilliroog, Tiit Paulus, Lembit Saarsalu ja teised -, kes olid tuntud ja tunnustatud kogu tollases NSV Liidus. Perestroika väel avanevatest ilmaväravatest edukamaks väljapääsemiseks oli neile omamaine festival hüppelauana asendamatult vajalik.

Kolmandaks oli olemas Valter Ojakäär oma autoriteedi ja aastakümnete jooksul kogunenud sidemetega, tänu millele polnud igale jazzmaailma tipp-persoonile vaja alati seletada, et Eestiski on (ideoloogia survest hoolimata) muusikuid, kes teavad, kuidas saksofoni käes hoida ning et ka elektrivool pole meie kontserdipaikades kättesaamatu nähtus.

Ning last, but not least - oli olemas kena inimene nimega Anne Erm, kes uskumatu visadusega on suutnud kõik need Jazzkaare-aastad pidada nii kunstilise juhi, peakorraldaja kui ka esipopulariseerija ametit. Seetõttu on minu arvates paslik panna idanema mõte - määrata järgmisel, Jazzkaare kümnendal aastal Anne Ermile Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

Tänaseni kestnud tõusutee

Aeg, mil Jazzkaar ilmale tuli - aastal 1990, tollal küll nime all Tallinna jazzi & bluusi päevad - oli tänasest paljuski erinev. Täies hiilguses säras Rock Summer, oma ajaloo kulminatsioonini ehk John McLaughlini trio külaskäiguni oli just jõudnud ka Fiesta International.

Nende festivalide professionaalse mänedzhmendi kiiluvees püüdsid püsida teisedki festivalid, mida oli tollal hulga vähem kui praegu. Oli küll olemas kõrgetasemelisi ettevõtmisi nagu festival NYYD või Eesti muusika päevad, ent tol ajal paigutus Jazzkaar pigem levimuusika ürituste seltskonda - ilmselt viimastega sarnase nõukogudeaegse ebasoosingus oleku tõttu.

Festivali maht pole aastatega palju kasvanud ning sel aastal juba kindlalt välja käidud Baltikumi suurima jazzfestivali positsioon on kujunenud suurel määral eelkõige Leedu tugevate jazzfestivalide kängujäämise tõttu. Muidugi, ega see Jazzkaarele mingi hinnaalandus pole. Nüüd on aga tee lahti Jazzkaare võrdlemiseks maailma mainekamate jazzfestivalidega.

Esinejaist

Kindlasti on üheksa aastaga tuntavalt tõusnud Jazzkaare kunstiline tase. Viimasel paaril aastal on veidi vähenenud Eesti ja külalismuusikute ühisprojektide osatähtsus, kuid mingit eesti muusikute ahistamist pole siit mõtet otsida - lihtsalt meie muusikud on pääsenud laia maailma ühisprojektides osalema ka juba Jazzkaare abita.

Arusaadavalt on põhitähelepanu koondunud Jazzkaare peaesinejatele. Seni on neiks olnud sageli juba ammu tuntud muusikud, kelle kutsumisega on tasa tehtud kunagine infosulg - näidetena Red Mitchell, Joe Zawinul, Toots Thielemans. Õnneks on kõik neist olnud stabiilselt kõrgvormis, vastandina rockifestivalidel sageli esinevale fossiilsuse-sümptoomile.

Tõeliselt kõrgele seadsid Jazzkaare lati Jan Garbareki koguni kaks mullust külaskäiku. Loogilise jätkuna olid äsjase festivali kaks peaesinejat, Bela Fleck ja Courtney Pine koos oma ansambliga juba nimed, kes on laias maailmas kuumad just praegu.

Natuke kahju on, et world music’at ehk maailmamuusikat enim propageerinud Pärnu Fiestast jäi auk täitmata. Mullusel Jazzkaarel astus üles küll saami laulik Mari Boine ning eks etnojazzi esitajaid on Jazzkaare ajaloos teisigi olnud, aga ilmselgelt eestlaste muusikatunnetuse lainepikkusele sobiliku maailmamuusika kõrgaeg 90ndate esimesel poolel Eestisse siiski ei jõudnud. Nüüdsete folkloorifestivalide ümber on maailm juba teistsugune.

Peale iga-aastaste esinumbrite on Jazzkaar toonud eesti jazzihuvilistele koju kätte ka vähem tuntud esinejaid, kellest kokku on moodustunud igal aastal väga mitmekesine ja ühtlaselt heatasemeline festivaliprogramm. Sageli on need esinejad publiku kaasa haaranud rohkemgi kui teada-tuntud nimed (viimasel festivalil oli parim selline näide saksa vokalist Michael Schiefel).

Publikust

Kuulajaskonnas seisnebki Jazzkaare üllatavaim fenomen. Kunagisest hirmust, et kas ikka tuleb nii palju kuulajaid, et kaugelt kutsutud muusikute ees poleks piinlik, ei ole suurt midagi alles jäänud. Lisaks on kuulajad (eks muidugi koos kogu ühiskonna avanemisega) muutunud aasta-aastalt avatumaks.

Lava taga liikujana on mul paaril viimasel aastal olnud suur mõnu seletada esinejaile, kes kiidavad Eesti kuumaverelist publikut, et tegelikult oleme ju põhjamaised introverdid, kelle kergeltsüttiv kaasaelamine on pigem erand ning lähtuv ilmselt eelkõige esineja enda karismaatilisusest.

Rõõmustavalt palju on festivali kuulajaskonnas noori, suisa keskkooliõpilasi, kelle tulekule on ilmselt kaasa aidanud ka oma semudest ja koolikaaslastest koosnev korraldajaskond. Seetõttu on ehk ka koolide muusikaõpetajatel kergem olnud tutvustada jazzi kui universaalset keskteed levi- ja süvamuusika vahel, mille üha laienevad piirid võimaldavad pea igaühel leida omale uusi lemmikesinejaid.

Nii üksikisikute kui ka kogu ühiskonna arengu huvides on ju üsna tänuväärne, kui noored inimesed kuulavad muusikat, mille sisuks on tunduvalt rohkem kui kolm duuri ja monotoonne rütmimasina kloppimine.

Viimase Jazzkaare lõpetanud Courtney Pine sai igatahes mängida põhiliselt noorele publikule, kes tooliridade vahel püsti seistes elas kaasa sama innukalt kui rockilava ees, kuid säilitades samas oma individuaalse isikupära, st mitte mandudes masendavalt ühtlaselt kõikuvaks massiks.

Nüüdseks on lisaks tihedamini vahetuvale seltskonnale Anne Ermi selja taga välja kujunenud umbes tosinaliikmeline tuumik, kes orienteerub muusikamänedzhmendi erinevates valdkondades küllaltki hästi ning oskab lugeda nii technical rider’it kui catering list’i. Seetõttu julgeksin neid soovitada ka teistele festivalikorraldajatele.

Lähemas tulevikus võib Jazzkaare publiku juurdekasv veidi pidurduda, sest avatud maailm tähendab ju võimaluste paljusust. Ent nüüdseks väljakujunenud festivalil on väga hea stardipositsioon üha suuremate ambitsioonide realiseerimiseks kooskõlas jazzmuusika mõiste seninägematu avardumisega.