President Rüütel ja maailmapoliitika

06.01.2025

Avaldatud 06.01.2025 portaalis Delfi.ee: https://epl.delfi.ee/artikkel/120347833/angela-saks-ja-eero-raun-putini-jaoks-jai-ruutel-parandamatuks-rahvuslaseks-kes-ei-lase-endaga-manipuleerida

Angela Saks, Eero Raun

Kui Arnold Rüütel valiti 2001. aastal presidendiks, eeldasid paljud, et tema ampluaa saab olema eeskätt siseriiklik. Ent Rüütlil jagus tähelepanu nii sise- kui välispoliitikale. Tal oli oma kindel visioon maailmapoliitikast ja Eesti kohast selles. Kodumaal pälvis ta välissuhete arendamisega nii tunnustust kui kriitikat, maailmaareenil aitas ta Eesti positsiooni kindlasti tugevdada. Allpool on esitatud väike visand sellele osale tema tegevusest.

Rahva seas Rüütlile osaks saanud kõrge toetus, mis küsitluste andmetel oli stabiilselt üle 80%, tipphetkedel isegi kuni 86%, annab ilmselt tunnistust eelkõige tema sisepoliitilise tegevuse tulemuslikkusest. Aktiivsust välissuhete alal tõestab aga otseselt kasvõi statistiline ülevaade tema ametiaja rohketest visiitidest ja kohtumistest. Kindlasti väärib Arnold Rüütli välissuhtlus põhjalikumat akadeemilist uurimist – oli ta ju Eesti riigipea kahel üleminekuperioodil, laulva revolutsiooni ajal ning liitumisel ELi ja NATOga, kui Eesti käekäik sõltus otseselt meie oskusest leida liitlasi. Seejuures tuleks tema tegevust erinevatel kümnenditel vaadelda iga konkreetse ajastu kontekstis, võttes arvesse olude ja inimeste muutumist. Nii näiteks jääks Rüütli nimetamine läbivalt tippkommunistiks lihtsalt desorienteerivaks ja pealiskaudseks sildistamiseks ega aitaks mõista väljakutseid, millega ta oli riigijuhina silmitsi 21. sajandi alguses.

Tegevus ÜRO tasandil

Eetika rõhutamine maailmapoliitikas ja ÜRO humanistlikud ideaalid olid Rüütlile omased ja lähedased, globaalprobleemidele keskendus ta meeleldi. Oma elu kõrghetkeks nimetas Rüütel tihti 17. septembrit 1991, kui tema tollase riigipeana ja Lennart Meri välisministrina osalesid New Yorgis Eesti lipu heiskamisel ÜRO peahoone ette. Endise Looduskaitse Seltsi esimehena oli talle tähtis ka Eesti esindamine ÜRO keskkonnakonverentsil 1992 Rio de Janeiros. Väikeriikide roll rahvusvahelistes suhetes, Eesti rahumeelne iseseisvumiskogemus, keskkonnakaitse ja säästev areng jäid tema meelisteemadeks ka hiljem ÜRO Peaassambleedel peetud kõnedes.

Rüütli kui kunagise agronoomi ja põllumajandusteadlase aktiivne tegevus looduse ja mere kaitsjana kõnetaks kindlasti praeguste keskkonnateadlike noorte põlvkonda. Teisalt tutvustas ta meeleldi ka Eesti e-valitsemise kogemusi (nt Stanfordis või Silicon Valleys). Pärast presidendiametit tegutses ta ÜRO koolitus- ja uuringukeskuse UNITAR vanemeksperdina ja nõustas demokraatia arendamist idapartnerlusriikides. Ukrainas ja Taga-Kaukaasias, aga ka Kesk-Aasia riikides, mis kunagi kuulusid NSV Liitu, oli Rüütlil suur autoriteet – ta oli ju riigipea, kelle juhitud riik suutis taastada iseseisvuse ja saavutada kiire turumajanduse arengu.

Sõda terrorismi vastu

Rüütel sai presidendiks pärast 11._septembri_terrorirünnakuid karmimaks muutunud maailmas, päev pärast Afganistani sõja algust. Riigikogu ees peetud ametise astumise kõnes (08.10.2001) rõhutas ta regionaalse koostöö (Balti riigid, Läänemeremaad) olulisust, ent tõi välja ka eesseisva Euroopa Liitu astumise ja piirilepingu sõlmimise Venemaaga. Talle omaselt rõhutas ta ühtmoodi arusaamasid nii sisemaises kui globaalses kontekstis: „Maailm on väike ja meie saatused on sõlmitud ühte. Globaalselt mõtestatud maailm tähendab keskkonnakasutuse kokkuleppeid ja ühist julgeolekut. Seepärast toetab ka Eesti terrorismivastast võitlust. Samas oleme veendunud, et ühtki rahvust ja suuri maailmausundeid ei saa iseenesest terroristlikeks pidada. Rahvuslike ja usuliste tõekspidamiste austamine on üks osa inimõigustest.”

Afganistani sõda pidas Rüütel põhjendatuks, kuid poolteist aastat hiljem USA poolt algatatud sõda Iraagis oli tema meelest kaheldava legitiimsusega. See veendumus sai tuge hiljem, kui lisaks ÜRO relvainspektoritele leidis ka USA Senati Luurekomitee, et Saddam Husseini režiimil ei olnudki neid massihävitusrelvi, mida toodi sõja põhjenduseks. Rüütel rõhutas, et terrorismivastases võitluses ei tohi ohverdada demokraatlikke ja õigusriigi põhimõtteid ning tuleb säilitada inimõiguste kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Ta pidas oluliseks keskenduda terrorismi soodustavatele algpõhjustele, sealhulgas vaesuse, ebavõrdsuse ja poliitilise ebastabiilsuse vähendamisele.

Astumine Euroopa Liitu ja NATOsse

Rüütli suure teenena nimetatakse sageli tema selgitustööd rahva seas enne 2003.a. euroreferendumit. Eesti riigi esindajana andis ta oma allkirja EL-iga ühinemiseks. Need, kes tema kindlat toetust Euroopa Liidule pidasid üllatavaks, ei ole alati osanud arvestada Rüütli elukogemust, mis ulatus kolhoosiajast kaugemale – ennesõjaaegses Eestis aitas just ühistegevus külakogukonnas jõukust kasvatada. Loomulik oli tema toetus kuulumisele NATO-sse. Eesti ühinemisel NATO-ga tuletas Rüütel meelde (02.04.2004), et NATO asutati Washingtoni lepinguga aastal 1949 vaid 10 päeva pärast Eestis toimunud märtsiküüditamist. Augustis 1992, kui Rüütel oli riigipea, jõudis Tallinna NATO eskaader – olukorras, kus Eestis olid veel ka Venemaa sõjaväeosad. Nii teadis ta hästi, kui oluline on Eesti jaoks julgeolek.

Inglise keel ja usalduslikkus

Asjaolu, et Arnold Rüütel ei rääkinud inglise keelt, on mõnikord üle tähtsustatud. Jah, mõnigi small talk teiste riigipeadega jäi seetõttu rääkimata. Ent sellest hoolimata oli Rüütel kursis olulisemate läänemaailma välissuhete trendide ja teooriatega (nt Huntingtoni ja Brzezinski tööd). Vene keele abiga oli tal usalduslik suhe näiteks Leedu presidendi Valdas Adamkuse ja poliitikaanalüütiku Paul A. Goble’iga, kellel mõlemal olid head otsekontaktid USA-s, eriti vabariiklaste seas. Nii kahepoolsetel kohtumistel kui ÜRO-s oskas Rüütel luua ka tõlgi vahendusel hästi toimivaid kontakte teiste riigijuhtidega (nt Jacques Chirac, Bill Clinton, Dick Cheney, Horst Köhler).

Sellele aitasid kaasa tema siiras ja avatud olek, imposantne välimus ja kindlameelne väärikus, mis aitasid võita usaldust ka kohtumisel keiser Akihito või kuninganna Elizabeth II-ga. Lihtsast Saaremaa kodutalu lastetoast saadud kasvatus oli igati piisav selleks, et pälvida lugupidamist kuningakodades ja suure ilma võimukoridorides. Näiteks maikuus 2004 suutis Rüütel Brüsselis käies ära veenda tollase Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi ja too lasi kiirelt oma päevaplaani ümber teha ning tuli samal õhtul avama Eesti esinduse uut hoonet.

Oskus võita usaldust oli Rüütli tugevus ka suhtlemisel Ernst Jaaksoni ja mitmete teiste väliseesti tegelastega, kes algul suhtusid temasse mõistetava ettevaatusega, kuna tegu oli ju ikkagi endise sovjetiaegse kõrge võimuesindajaga. Samamoodi soojaks kujunesid ka kohtumised mitmete usuliidritega, kuigi Arnold Rüütel ei olnud eriti religioosne inimene. Tema ristimine õigeusku oli lihtsalt elulooline fakt.

Rüütel ja Putin

Presidendina kohtus Rüütel Putiniga vähemalt neljal korral – 01.06.2003 Peterburis Venemaa ja EL tippkohtumisel, 25.09.2003 New Yorgis ÜRO-s ning jaanuaris 2005 esmalt Moskvas koos patriarh Aleksius II-ga ja nädal hiljem Poolas Oswiecimis. Kahel viimasel kohtumisel rõhutas Rüütel, et Venemaa peaks tunnistama Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel Eestile ja teistele Balti riikidele osaks saanud ülekohut. Mõistagi ei kiirustanud Putin seda tegema ja nii ei sõitnudki Rüütel 9. mail 2005 Moskvasse paraadile, kuhu olid kutsutud paljud maailma liidrid tähistama Teise maailmasõja lõppu. Tagantjärele võib öelda, et nende meeste vahel head klappi ei tekkinud – teineteist kuulati viisakalt ära, aga kõrvalt vaadates oli tunda, et esindatakse väga erinevaid huvisid, eetikas ja maailmavaadetes märkimisväärset ühisosa ei leidunud. Putini jaoks jäi Rüütel parandamatuks rahvuslaseks, kes tundis piisavalt Kremli kombeid, et mitte lasta endaga manipuleerida.

Balti koostöö

Arnold Rüütel oli Balti koostöö käivitaja ja Balti Assamblee ellukutsuja Ülemnõukogu esimehena. Usalduslik suhe Anatolijs Gorbunovsiga Lätist ja Vytautas Landsbergisega Leedust aitas Balti riikidel kujuneda tugevaks ühisjõuks, mida oli vaja nii iseseisvuse taastamisel kui Euroopa Liidu ja NATO poole liikumisel. Presidendiajal tekkis Rüütlil hea klapp lisaks president Adamkusele ka peaminister Brazauskasega Leedust. Vastastikku lugupidav oli ka suhtlemine Läti presidendi Vaira Vike-Freibergaga, keda ühendas Ingrid Rüütliga tegevus folkloristikas. Balti telg Rüütli tegevuses oli selgelt suunatud tulevikku ja kolme väikeriigi ühishuvide kaitseks ühise majandusruumi ja kollektiivse julgeoleku arendamisel, mitte Pribaltika-pärandi rõhutamiseks. Võrreldes Pätsi ja Meriga oli tagasihoidlikum Rüütli koostöötegevus Soome ja Saksamaa suunal, samas suhteid Põhjamaadega üldisemalt pidas ta väga oluliseks.

Lõpetuseks

Arnold Rüütel aitas riigipeana teha Eestit nähtavamaks ja arusaadavamaks globaliseeruvas ja süvenevate julgeolekumuredega maailmas – ning seda järjest keerulisemaks muutuvat maailma teha mõistetavamaks ka Eesti inimestele. Tema presidendiaeg 2001-2006 oli Eesti jaoks nii stabiilse majandusarengu kui julgeolekugarantiide saavutamise ja uute liitlassuhete loomise periood. Rüütel aitas kaasa, et välisvisiitidel osalenud Eesti ettevõtjad saaksid hea positsiooni edasiseks äritegevuseks näiteks USA-s, Hiinas, Jaapanis või Soomes ja Bulgaarias.

Mõned iseloomujooned, mis on sageli poliitikutele omased, olid Arnold Rüütlil väga tagasihoidlikult arenenud – näiteks kättemaksuiha, kadedus ja auahnus. Seetõttu toimis ta riigimehena mõnikord otsekui teises kaalukategoorias, kus ta leidis endale sarnaste arusaamadega suhtluspartnereid ja mõttekaaslasi mitte niivõrd tolleaegsete tegevpoliitikute hulgast, vaid pigem kas endiste poliitikute seas (nt 20. augusti klubi), tema enda eelneva tööelu valdkondadest (nt teadlased või põllumehed) või üldse välismaalt. Kindlasti aitasid siinjuures kaasa ka proua Ingrid Rüütli lai suhtlusvõrgustik ning abikaasade ühised huvid looduse, kultuuri- ja maaelu teemadel.

Kõigi teiste kaasaegsete Eesti presidentidega on Rüütlil olnud mõni ühendav teema – Meriga näiteks eesti rahvuse kestmisvõime ja soome-ugri rahvaste saatus, Ilvesega e-riigi arendamine, Kaljulaidiga kodanikuühiskond, sport ja loodushuvi, Karisega haridus ja regionaalpoliitika. Eestil on põhjust olla tänulik, et meil on olnud selline president nagu Arnold Rüütel.