Pikaaegsed heeroldid muljetavad

Interjueerija: Anu Viita-Neuhaus. Avaldatud 22.03.2023 ajakirjas Naisteleht: https://naisteleht-digi.ohtuleht.ee/1080179/pikaaegsed-heeroldid-muljetavad-kuidas-esitleda-presidendi-vastuvotul-kulalist-kes-on-oma-kutsekaarti-pastakaga-taiendanud

Et tänavu toimub vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul kätlemine kiirendatud korras ja külaliste nimesid välja ei hõigata, anname sõna Meelis Kompusele ja Eero Raunale. Teleekraanilt tuttavad mehed on aastaid pidanud sel sündmusel heeroldi ehk kutsutud külaliste ja nende kaaslaste väljahõikaja auväärt ametit ning neil on, mida pajatada.

Eero Raun: „Heeroldiamet nõuab rõõmsat meelt.“

Mitu korda olete pidanud heeroldi ametit?

Vabariigi aastapäeval tegutsesin heeroldina esimest korda 1997. aastal, kui selline vastuvõtu formaat koos heeroldiga president Meri eestvõttel üldse alguse sai.

Viimati pidasin heeroldiametit 24.02.2020 Viljandi Ugalas. Siis oligi heerold vabariigi aastapäeva kätlemistseremoonial seni viimast korda, paar nädalat hiljem murdis pandeemia sisse.

Presidentide Meri ja Rüütli ajal olin selles ametis igal aastal, Ilvese ja Kaljulaidi ajal jagunes töö mitme mehe vahel. Mitu korda olen heerold olnud, pole kokku lugenud. Aastaid juhtisin ka riiklike preemiate kätteandmise tseremooniat. Lisaks Eesti presidendile ja peaministrile olen heerold olnud ka Riigikohtu esimehele ja kuninganna Elizabeth II-le.

Kas Teid on presidendi vastuvõtule kutsutud ainult tänu heeroldi ametile?

Olen vastuvõttudel käinud ka seoses muude ametikohustustega. Kui panime aluse roosiaia vastuvõttudele 20. augustil, siis korra, see oli vist 2006. aastal, tuli seal isegi lühidalt kõnet pidada. Tookord olin presidendi nõuniku ametis.

Kuidas pakkumine Teieni jõudis? Miks Te valituks osutusite?

Heeroldi amet oli algselt lihtsalt osa minu töökohustustest. Heeroldiks sain president Meri heakskiidul seetõttu, et päevasel ajal korraldasin noore diplomaadina erinevaid riiklikke tseremooniaid, sealhulgas riigivisiite, suursaadikute volikirju ja vabariigi aastapäeva sündmusi. Õhtuti aga lugesin ETV-s AK diktorina uudiseid. Muidugi on see olnud austav kohustus ja suur vastutus. Professionaalses mõttes kindlasti ka lühiajaline, aga väga intensiivne ja põnev töö.

Miks Te selle pakkumise vastu võtsite?

Meil välisministeeriumis oli tollal käibel ütlus: “Kui president kutsub, siis tuleb minna!”

Mis amet see on? Milline töö see on?

Muidugi on see omamoodi tore töö – ikkagi meie riigi sünnipäevaga seotud. Telerist vaadates võib see tunduda tähtis amet, aga tegelikult on ju näiteks kirurgi või lennujuhtimistorni dispetšeri töö oluliselt vastutusrikkam. Nende ümber pole lihtsalt sellist välist sära.

Mida heeroldi amet nõuab? Milliseid omadusi ja oskusi? On seal olnud mänguruumi, inspiratsiooni jne?

Heeroldi amet nõuab rõõmsat meelt, konteksti ja inimeste tundmist ning kiiret reageerimist. Seejärel tulevad selge ja kõlav hääl ning võõrnimede hääldusoskus. Mänguruumi on seal ikka olnud – näiteks siis, kui mõni külaline on enda esitluskaarti täiendanud. Nagu enamasti televisiooni otse-eetris olles, saab sellelgi puhul paraja energialaksu.

Kuidas see siis käib – milline on eeltöö ja töö sel ajal, kui president kätleb külalistega?

Eesti elu ja inimeste tundmine aitab üle saada ootamatutest olukordadest. Vahetu eeltöö tähendab tööd nimekirjadega ja hääleharjutusi. Kätlemistseremoonia eeldab maksimaalset kohalolu ja keskendumist, et töö täielikult õnnestuks.

On kindlaid reegleid või ettekirjutusi heeroldile?

See on pigem küsimus peo korraldajatele, millist tüpaaži parasjagu eelistatakse. Kui president Ilvese ajal viidi pidu Tallinnast välja, siis kutsuti heeroldiks kohapealse päritoluga näitleja. Aga laias laastus on vaja mitut pädevust siduvat professionaalsust ja otse-eetri kogemust. Frakk peab ka selga istuma, kuigi heerold satub kaamera ette harva ja telepublikuni jõuab eeskätt tema hääl.

Mis on selle töö juures raskeim?

Kui heerold tunneb oma tööd, ei ole see kindlasti raske amet. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et see on võrreldav dirigendi või suure TV-otsesaate juhi tööga, kus samuti pead poolteise tunni jooksul ennast maksimaalselt mängu panema. Aga heeroldi tööd tehakse ju üliharva, ehkki suure publiku silme all. Eestis leidub ridamisi ameteid, mis pakuvad selle pidajale võrreldavat vastutust sootuks tihedamini. Näiteks päästeametnikud või tippsportlased.

Mis on olnud suurimad üllatused?

Televaataja näeb kleite ja kostüüme, heerold näeb kohapeal olijana ka inimesi nende sees. Läbi kolme aastakümne on muutunud järjest vahetumaks Eesti inimeste oskus tunda rõõmu oma riigi sünnipäevast. Muu hulgas osatakse järjest paremini piduriideid välja kanda. Mida kauem on meil vaba riiki, seda vabamalt tunnevad end ka inimesed oma töös ja eraelus. Loodan väga, et nii see ka jääb. Kuigi oma riik on nüüd juba norm, mitte erand, ei tasu seda siiski võtta enesestmõistetavusena.

Pajatage lugu, mis on Teile meelde jäänud?

Kui koolivend Indrek Tarand pidas kantsleri ametit, pakkus ta esitluskaardi asemel mulle lahkelt muiates sootuks muid pabereid, et näha, kas ma ilma spikrita ikka suudan tema nime ja ametikoha viisipäraselt välja öelda. Suutsin.

Kui president Kaljulaid pidas vastuvõttu Viljandis, oli meie eesmärk jõuda kätlemistseremooniaga valmis AK põhisaate alguseks. Püüdsin siis leida head kompromissi, et hoida tempot ja samas säilitada väärikat joont. Lõpetasime kätlemisega 20 sekundit enne kella üheksat, AK sai alata täpselt õigel ajal.

Naistelehe lugejale on ilmselt läbi aastate jäänud silma see, kuidas esitletakse vastuvõtule kutsutute kaaslasi. Lennart Meri ajal lähtusime konservatiivsetest sõja-eelse Eesti protokolli arusaamadest. Vastuvõtule tuldi oma kaasaga, kes üldjuhul oli ka ametlik. Nõnda said kõik äritegelaste kaaslannad esitletud prouadena. Preilideks jäid näiteks tublid koolitüdrukud, kes olid ise kutse saanud. Härradega oli keerulisem siis, kui nad olid kutsutud üksnes oma abikaasa saatjana, ent tahtsid ka ise koos oma kõigi ametikohtadega esitletud saada. Ent tollal oli normiks esitleda vaid inimest, kes oli kutse saanud. Saatjad jäid nimetuks. President Meri ise oli sellise range protokolli parim tundja Eestis, ent kui need reeglid talle endale ette jäid, ütles ta muiates: „Protokoll on saatanast!“

Tänaseks on protokollaarsed arusaamad leevenenud ja sellest on hea meel. Moepolitsei diktatuur on ka juba moest läinud. Protokoll ja etikett ei  pea olema koll ja kett. Ei ole enam vaja keerukat vahetegemist, kas kutsutud inimese kõrval on abikaasa, elukaaslane, kaaslane või saatja. Olulised on inimesed ise, mitte see, kes nad teiste meelest olema peaks.

Kui palju olete eksinud? Mis siis on saanud?

Pika vastuvõtu peale üks-kaks keelevääratust on juhtunud. Enamasti olen saanud kohe konarusi korrigeerida. Paar korda on juhtunud, et välisriigi suursaadik on kutsutud abikaasaga – ja nii olen ka esitluskaardilt lugenud. Ning alles seejärel märganud, et mulle kaardi esitanud diplomaat on siiski saabunud vastuvõtule üksi. Aga siinkohal kiidan kolleege, kes kontrollivad kõigi kätlemisele tulevate külaliste esitluskaardid üle. Aastatega on nende töös veaprotsent jõudnud praktiliselt nulli, mistõttu on ka heeroldil kindel tunne oma tööd teha.  

Kui pingeline see töö on? Kui väsitav on öelda tuhandete nimesid?

Selleks tööks on vajalik täielik kohalolu, total mindfulness. Iseenda häälestamine ei tohi jääda poolikuks, nagu artisti töös ikka. Kui sellega on korras, ei teki töö jooksul ka väsimust. Tugevalt atakeerides valju hääle ja selge diktsiooniga pikema aja jooksul kõnelemiseks on vaja teada, kuidas oma hääleaparaati hoida. Seni on mul hääl alati vastu pidanud.

Kas Teid on mõjutanud kuidagi see, et roll on vastutusrikas, auditoorium suur ja kritiseerijaid leidub ikka?

Arvan, et ülbeks pole ma muutunud. Püüan oma tööd teha alati hästi, sõltumata auditooriumi suurusest. Kui kriitika on asjatundlik ja suunatud parema tulemuse saamisele, olen selle suhtes tähelepanelik.

Mida arvate sellest, et üks ilus ja pikk traditsioon kaob unustusse?

Kui peate silmas president Karise otsust, et tänavu toimub vastuvõtul kätlemine kiirendatud korras ja n-ö „Soome malli järgi“, siis eks see variant oli üks võimalikest ka 1990.-ndatel aastatel. Umbes sellisel kombel toimus aastapäeva vastuvõtt näiteks 1996. aastal, mis oli vist esimene kord, kui ETV sellest ülekande tegi. Tookord olin üks vastuvõtu korraldustiimi liige.

Arvan, et praegune riigipea on oma eelistusega tabanud taas ajastu vaimu. Aastapäeva vastuvõtul ei peagi alati olema heeroldit. Nii seoses jätkuva sõjaga kui ka ilma selleta on paslik praegu hoida veidi kasinamat joont, mis luterlikule maarahvale peaks ju omane olema. Toretsevad riigitegelased keset ülespuhvitud glamuuri tekitaks praegu pigem võõristust kui heldimust.

Aga antiikajast pärit ja eriti briti kultuuris juurdunud heeroldiamet ei kao seepärast kuskile. Kui selline funktsioon mõne sündmuse pidulikumaks tegemisel osutub vajalikuks, siis saab ju heeroldit taas appi paluda.