Peterburi eestlasi: perekond Lutsud

15.04.2023

Avaldatud osaliselt ajalehes Peterburi Teataja aprill / mai 2023: https://www.eesti.ca/pdf/2023/Peterburi_Teataja_94_VEEB.pdf

Peterburi Jaani koguduses oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul üks tuntumaid peresid suur Lutsude perekond, kus oli normiks lugeda Postimeest ja osaleda kohalike eestlaste seltsielus. Lutsude perekonnas oli au sees muusika - isa Jakob oli noorena mänginud viiulit ja harmoonikat, emal oli ilus lauluhääl. Kõik lapsed, välja arvatud üks tütar, õppisid konservatooriumis ja mängisid ühel või teisel, mõned koguni mitmel muusikariistal. Kodus korraldati sageli muusikaõhtuid.

Pereisa Jakob Luts oli sündinud 1852 Märjamaa kihelkonnas Kasti mõisa talupoja Hansu Lutsu peres. Kuna ta oli oma suures peres teadaolevalt neljas poeg, siis polnud tal erilist lootust kodukandis taluperemeheks saada. Nii siirdus ta täiskasvanuna õnne otsima keisririigi pealinna, kus Jaani koguduse pastoriks sai 1880. aastal Jakob Hurt ja 1881 krooniti keisriks Aleksander III.

Peterburi jäämisel mängis olulist rolli tsaar Aleksander III ja hiljem ka Nikolai II ihuarst dr Gustav Hirsch (1828-1907), kes oli selles ametis järglane oma onule dr Philip Jakob Karell’ile (1806-1886). Hirsch oli pärit Kullamaalt, noor Jakob sai pärast soldatiaega omakandimehena tema kutsariks – ja teenis selles ametis kaua. Kuna kirikuraamatud Peterburis pole nii hästi säilinud ega digiteeritud kui Eestis, pole täpselt teada Jakobi ja tema abikaasa(de) täpsem elukäik ja surmadaatumid.

Mõningatel andmetel oli Jakobi esimene abikaasa Marie Luts (neiuna Jänes), kes suri noorelt, peatselt pärast oma kaksikutest laste sündi. Seejärel leidis Jakob endale abikaasaks Tallinnas 1855 sündinud Annette Jäms’i (venekeelsetes dokumentides ka perekonnanimega Gems), kelle isa Mart oli pärit Kose kihelkonnast Alaverest ja ema Liso Lääne-Nigula kihelkonnast Orult.

On erinevaid andmeid selle kohta, kui suur Lutsude perekond täpselt oli. Kaasaegsete mälestuste kohaselt olevat perre sündinud kolm tütart ja neli poega. Alates 1885. aastast elas Lutsude pere Peterburis Aleksandri teatri väljak 2-16, nad olid aktiivsed Jaani koguduse liikmed.

Järgnevalt meenutame nelja last: kaksikud Karl Friedrich (1883-1942) ja Marta (1883-1958), poeg Voldemar (1888-1910) ja tütar Therese Karoline (1891-1976).

Karl Friedrich Luts (15.11.1883 Peterburis – 1942 Ussollagis) oli keemik ja haridustegelane, eesti põlevkivitööstuse rajaja. Ta õppis Peterburis Jaani kirikukoolis, seejärel 1896-1899 eraviisiliselt Keiserliku Tehnikakooli käsitöökoolis, 1905-1906 Peterburi Tehnoloogia Instituudis ja 1907-1912 Peterburi Ülikoolis keemia erialal. Tudengipõlves oli ta Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatuses ja ka esimees. Ta töötas joonestajana Peterburi tehastes ning 1912-1918 kooliõpetajana ja psühhoneuroloogia instituudis assistendina. Luts oli üks eestvedajatest Peterburi Eesti keskkooli rajamisel 1918 ning lühikest aega selle juhataja.

Luts oli Eesti Ajutises Valitsuses nimetatud haridusministriks 28.11.1918 – 12.03.1919, kuid Venemaal vangistuses viibimise tõttu ei saanud faktiliselt ministri kohuseid täita. Detsembris 1919 vahetati vangistusest välja Eestisse ning alates 1920. aastast elas Kohtla-Järvel. Luts oli AS-i Eesti Esimene Põlevkivitööstus juhatuse liige, keemialabori ja õlivabriku juhatajana juhtis muuhulgas põlvekivitoodete arendust, tootmist ja eksporti. Uuris põlevkivi keemilist koostist ja termilist lagundamist, põlevkiviõli omadusi ja praktilist kasutamist. Koos Paul Kogermanniga pani aluse eesti põlevkivikeemiale, juhtis kohalikku hariduselu, mängis kaevanduse puhkpilliorkestris trompetit, oli aktiivne harrastusaednik ja kodukaunistaja. Pälvis 1920 Vabadusristi ja 1938 Kotkaristi. Abiellus 1929 Amanda Niilender / Nieländer´iga (1901-?), kes oli pärit Kudina vallast, õppis Tartus ja töötas hiljem Kohtla Järvel kooliõpetajana. Abielu ei jäänud kauaks püsima, lapsi neil ei olnud.

Karl Luts oli vaikne ja tööle pühendunud mees, kes armastas täpsust ja korda, kirjutas teaduslikke artikleid ja raamatuid. Kohtla-Järvel on Karl Lutsu nimeline tänav, seal (maja nr 4) asub tänaseni ka tema ilus kodumaja. Arreteeriti 26.06.1941 Tallinnas, suri vangistuses Venemaal Ussoljes.

Karl Friedrichi kaksikõde Marta Therese Luts (1883-1958) jäi vallaliseks, aastal 1920 sai ta Eesti kodanikuks Märjamaa koguduse liikmena. Marta oli kodutööl õmblejana ning aitas korraldada oma noorema õe Therese ja tolle poliitikust abikaasa August Rei kodust elu. Aastail 1941-1943 kasvatas Tallinnas Rootsi põgenenud Rei tütart Hiljat ning tuli koos temaga detsembris 1943 Rootsi. Suri 03.06.1958 liiklusõnnetuses saadud vigastustesse ning maeti Stockholmi Bromma kalmistule.

Voldemar Luts (1888-1910) õppis Peterburi Konservatooriumis oboed ning oli sellel instrumendil ilmselt esimene professionaalne muusik Eestis. Aastast 1908, kui Tartus asutati Vanemuise sümfooniaorkester, mängis Voldemar (ametlikes dokumentides ka Vladimir) seal I oboed. Juhan Aavik on teda meenutanud 19.09.1948 Eesti Teatajas: „Voldemar Luts, Therese Rei üks vendadest, kes oma nooruse, andekuse ja elava loomuse tõttu sai meie „lemmik-Volliks“, mängis alul paar hooaega ja suri varem, kui jõudis konservatooriumi lõpetada.“

Voldemari noorem õde Therese-Karoline Rei (16.08.1891-1976) elas pikima elu, mis sisaldas nii perekondlikke kui ühiskondlikke ülesandeid oma abikaasa kõrval, aga ka kunstilisi harrastusi ambitsioonika lauljana. Õppis Jaani koguduse koolis, kus tema lauluhuvi õhutasid õpetajad, nagu Mihkel Lüdig. Seejärel astus ta leskkreisrinna Maria Feodorovna nimelisse tütarlaste gümnaasiumi, kus pandi rõhk lihvitud kommete õpetamisele. Tütarlapsi treeniti tundide kaupa sooritama sügavaid hoovikummardusi, graatsiliselt seltskonnatantse tantsima ja veatult vestlema prantsuse keeles. Selline kõrgseltskonna kasvatus ja need eriti tolleaegsete eestlaste jaoks nii haruldased oskused tulid Theresele hilisemas elus väga kasuks.

„Pärast poolt aastat Berliinis ühe aadlidaami saatjana asus Therese Luts kooliõpetajana ametisse samas Jaani kiriku algkoolis, kus ta ise oli varem õppinud. Selle kõrval juhatas ta vene gümnaasiumis õigeusuliste hommikupalvuse koori, võttis agaralt osa Eesti seltsi tegevusest, astudes seal aeg-ajalt kontsertidel üles, ja võttis laulmises eratunde. Maailmasõja aastail õnnestus Theresel viimaks astuda konservatooriumi, kuid siis tuli noorhärra August Rei ja õppimisele saabus sedapuhku lõpp.“ (Heili Reinart, Postimees 04.10.2022)

Peterburis õigusteadust õppinud August Rei (1886-1963) andis välja sotsiaaldemokraatlikku lehte, istus vangis, viibis pagenduses ja teenis aega suurtükiväeohvitserina. Ühised sotsiaaldemokraatlikud aated Karl Lutsuga viisid tutvumiseni viimase õe Theresega. Abielu sõlmiti segasel ajal, jõulude paiku 1917, kui Petrogradis võimutsesid bolševikud ja valitses anarhia. Pulmad olevat siiski olnud korraliku toidulauaga. Laulatus toimus Lutsude kodus ja paari pani Therese ja Augusti hilisem piiskop Platon, tookord veel preester Paul Kulbusch Peterburi Püha Issidori eesti kogudusest.

„1918. aasta tõi Peterburis eelkõige kaasa järjest suureneva näljahäda. August Rei asus ülalpidamiseks tegema kaastööd Peterburi Eesti Päevalehele. Therese aga klimberdas raha teenimiseks ühes kinos saatepalasid tummfilmidele. Teisedki Lutsude pere liikmed andsid ühise panuse toiduainete hankimiseks. Nii õnnestus midagi ikka kokku saada, lausa nälga ei tulnud kannatada, kuid tugevat alatoitlust küll. Vähem kriitiline oli olukord liha, rasva ja võiga, mida hangeldajad käisid maalt hankimas ja mida nende käest oli võimalik kalli hinna eest osta. Leiva ja jahuga oli seevastu lugu halvem. Kuna suve algul pandi Eesti Päevaleht kinni, otsustasid Reid sakslaste alluvuses olevale Eestimaale emigreeruda. Väljasõiduks vajalike dokumentide nõutamine õnnestus hõlpsasti ja veidi enne jaanipäeva raputasid Therese ja August Petrogradi tolmu jalgelt. Pärast näljaratsioone tundus Eestimaine toidulaud midagi muinasjutulist. (Heili Reinart, Postimees 04.10.2022)

Therese järgnevat elukäiku dikteeris Augusti karjäär – Asutava Kogu esimehena, seejärel Ajutise Valitsuse tööministrina ja hiljem välisministrina, 1938-1940 ka suursaadikuna Moskvas. Üks tipphetk Therese elus oli 1929, kui ta riigivanema abikaasana võttis vastu Eestisse riigivisiidile saabunud Rootsi kuningat Gustav V. Tema lauljakarjääri kõrghetk oli aga esinemine 1933 Estonias Violetta osatäitmine Verdi ooperis “Traviata”. Thereset tunti moeteadliku ja seltskondliku daamina, tema tualettidest kirjutasid seltskonnaväljaanded meelsasti.

Pärast sõda elasid Reid Rootsis, kus Therese aeg-ajalt kaasmaalastele esines. Pärast abikaasa surma säilitas Therese Rei suurt hulka Eesti diplomaatilisi dokumente (sealhulgas Tartu rahulepingu originaaleksemplari) ning andis need hiljem üle Balti Arhiivile. Therese suri Stockholmi lähedal Sköndali vanadekodus. Reide urnid maeti 27.08.2006 ümber kodumaa mulda, Metsakalmistule Tallinnas.

Rootsis Uppsalas elab August Rei tütar, kelle Therese aastal 1944 lapsendas - arst ja psühhiaater Hilja Rei (sünd. 20.09.1938 Tallinnas). Abielust hambaarst Hans Warfvinge’ga sündinud tütar Katarina Warfvinge (sünd. 1965) elab samuti Uppsalas ja töötab sealses ülikoolis ning on tõlkinud eesti kirjandust.