Meie vald on vabaduse kodukant

17.02.2026

Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 18.02.2026, https://marjamaa.ee/sites/default/files/documents/2026-02/nr%2007%2018.02.2036.pdf

Meie kodukandi ja kogukonna ajalugu on sedavõrd tihedalt seotud vabaduse teemaga, et võiks lausa väita: Märjamaa ja Vigala kihelkond on vabaduse kodukant. Võtkem ette põgus ajarännak läbi sajandite – niipalju kui võimaldab kirjalike allikate nappus.

Viis aastat tagasi vallandus eesti ajaloolaste seas äge debatt, mille keskmes oli Kristjan Oadi hüpotees, et võimsate kivimüüridega Varbola Jaanilinn oli muistse eestlaste kuningriigi võimukeskus, mille valitsejaks olnud kuningas vermis oma hõbemünte. Kindel on see, et umbes aastal 1212 ründas Jaanilinnust Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš, kuid tollane suurim muinasaja linnus jäigi ainsana Eestis võitmatuks – linnuse kaitsjad ostsid ennast suure koguse hõbeda eest vabaks. Seepärast ongi Varbola linnus muinaseestlaste vabaduse sümbol.

Põhja-Eesti peremehetsevad taanlased kinkisid Varbola meestele kui oma liitlastele lõuna poolt ründavate sakslaste vastu kaitseks kiviheitemasina – tollaste ristisõdade ajajärgu ja Jeruusalemma all edukalt kasutatud sõjatehnika moodsaima relva. Aastal 1222 sai just Varbolast alguse Eesti tehnoloogilise innovatsiooni varaseim edulugu. Arheoloog Ain Mäesalu kinnitusel suutsid saarlased Varbola kiviheitemasina eeskujul ehitatud heitemasinad (blide’d) ehitada sedavõrd täpseks, et nende abil taanlaste vastu peetud Saaremaa lahingus heidetud kividega suudeti tabada mitte ainult vaenlaste laagrit, vaid purustada ka nende sõjamasinad.

Aastal 1343 ehk Jüriöö ülestõusu ajal oli Varbola tõenäoliselt ülestõusnud talupoegade üks keskseid tugipunkte, kuna asus kõige loogilisemas asukohas, kustkaudu mäss sai levida Harjumaalt Läänemaale. Tõenäoliselt liikusid sealt läbi ka need neli maarahva kuningat, kes hukkusid Paides. Varbola tagamaaks oli Märjamaa kihelkond, sest juba oli olemas ka Märjamaa kirik ja koos sellega kaubateed Varbolast Vigalasse ja Kullamaale. Samuti oli olemas kihelkonna jumalaemale viitav nimi „Maria-maa“ või „Maarjamaa“, mis tunduvalt hiljem, alates Jakob Hurdast hakkas poeetilise kujundina tähistama kogu Eestit.

Loodetavasti aitab tulevik tuua rohkem valgust Varbolast edela ja lõuna poole jäävate alade ajaloole, mis seni on arheoloogiliselt peaaegu täielikult uurimata. 

Aastal 1560 puhkes talupoegade ülestõus, mille keskmes oli Märjamaa kihelkond, ülestõusnud tapsid mitu kohalikku mõisnikku (Päädeva, Lümandu jt). Kahjuks pole Renneri ega Russowi kroonika meieni toonud selle talupoegade kuningaks valitud sepa nime, kes vangistati Koluvere lahingupaigas ja hukati hertsog Magnuse käsul Kuressaare lossis. Muidu oleks piisavalt ainest veel üheks eestlaste kangelaslooks Lehola Lembitu kõrvale.

Hilisemast ajast ei ole enam teateid eestlaste kuningavalimisest – see jäi üheks paljudest rahvastikukaotuste tõttu hääbunud tavadest. Aga üsna tõenäoliselt elavad eelkõige Märjamaa vallas selle maarahva viimase kuninga otsesed järeltulijad. Kindlasti väärib selgitust, et viikingiajast pärit kuningate valimise traditsioon kestis Eestis kuni Liivi sõja aegse kultuurikatkestuseni mitu sajandit ning kuningas oli oma ametiülesannetelt võrreldav Ameerika indiaanlaste sõjapealikega. Võimalik, et sellega käisid kaasas ka loitsulausumise kohustused, kuna tollal oli ristiusu all ja kõrval veel tugevalt säilinud ka muistne loodususund. Rohkem on teada kroonikute abiga Kuramaa kuningatest, seda teemat on uurinud nt Katri Raik oma doktoritöös.

See Koluvere ülestõus oli keskne episood nt Jaan Krossi romaanis „Kolme katku vahel“. Ilmselt oli 19. sajandi lõpul veel meie kandis säilinud kohalik ajaloopärimus, mis inspireeris Kuuda seminaris keeleõpetajana töötanud Eduard Bornhöhed kirjutama jutustust „Vürst Gabriel“. Selle alusel kirjutas Märjamaal sündinud Arvo Valton (1935-2024) omakorda stsenaariumi menufilmile „Viimne reliikvia“. Valton on kirjutanud sündmustest Läänemaal Liivi sõja aastatel 1560-1574 ka eraldi raamatu „Märjamaa legend“.

Aastal 1789, täpsemalt 14. juulil ehk selsamal päeval, kui Pariisis vallandus Bastille’ vallutamisega Suur Prantsuse Revolutsioon, said Vigala talupojad oma mõisahärralt esimestena Eestis õiguse vallaomavalitsuse korraldusele ja vallakohtu pidamisele, samuti omandiõiguse oma vallasvarale ja pärandamisõiguse. Sealt saigi alguse Eesti omavalitsuste ajalugu. Vigala õiguse viimane peatükk käsitleb aga kooli- ja leeriõpetuse korraldamist. Lapsevanematel on kohustus oma lapsi lugema õpetada ja kui nad ise seda ei oska, peavad nad panema lapsed mõisa ülalpeetavasse kooli.

Vana-Vigala, Haimre ja Valgu mõisa omanik Berend Johann von Uexküll (1762-1827), kes selle eraõiguse välja kuulutas, ja tema õemees, Velise mõisnik Gustav Heinrich von Wetter-Rosenthal (1753-1829) valmistasid hiljem rüütelkonna peameestena ette talurahvaseadused, mis andsid Vigalaga sarnased õigused kõigile Eestimaa kubermangu talupoegadele, ehkki pärisorjus veel säilis.

Tasub meenutada, et viimati mainitud Velise mõisnik Wetter-Rosenthal oli üks väheseid euroopa aadlikke prantslase La Fayette’i ja poolaka Kosciuszko kõrval, kes võitles ohvitserina Ameerika Iseseisvussõjas. Tema kaudu jõudiski valgustusajastu ilmeka näitena koostatud USA Iseseisvusdeklaratsiooni (1776) ja põhiseaduse (1789) vaim omal moel Eestimaa talupoegadeni. Kuna tänavu tähistatakse USA kui riigi 250. aastapäeva, võiks Märjamaa vallas sel puhul veidi korda teha Wetter-Rosenthali viimse puhkepaiga – tema perekonna kabeli varemed Velise jõe ääres.

Aastal 1884 õmbles Põltsamaal oma isakodus EÜSile esimese sini-must-valge lipu Emilie Beermann (1860-1896). Mõni aasta varem oli ta avaldanud noorele abikoolmeistrile Eduard Bornhöhele sedavõrd muljet, et jäi prototüübiks „Tasuja“ mõisapreilist naispeategelasele. Lipule puidust varda valmistas tema isa, Põltsamaa kooliõpetaja ja mitme suure kiriku ehitusmeister (Tallinna Kaarli, Tartu Peetri, Narva Peetri jt) Gustav Heinrich Beermann (1832-1917). Too mees oli saksalikust nimest hoolimata puhastverd eestlane, kes sündis hoopis Vaimõisas ning oli mõisateenijate lapsena parunipere Wilckenite ristipoeg. Selline on Märjamaa valla otseside ajaloolise Eesti lipuga.

Aastal 1905 puhkes mässutuli sõna otseses mõttes paljudes Eesti paikades. Kõige kaugemale jõuti aga Velisel (ja Järvamaal Vaali külas), kus kuulutati välja omavalitsuslik vabariik. Selle juht oli kooliõpetaja Ivan Paulus (1869-?) - esimene eestlane, keda nimetati „vabariigi presidendiks“. Tema surmaaeg ja matmiskoht on tänaseks unustusse vajunud.

Ülestõusuga kaasnenud mõisate põletamine nii talupoegade kui linnast tulnud tehasetööliste poolt võis tollal või ka nõukogude ajal mõnele puuduliku hariduse ja vasakpoolsete vaadetega propagandistile tunduda õiglase kättemaksuna sajandite pikkuse pärisorjuse eest, aga sisult on see ikkagi mõttetult brutaalne varavastane kuritegu. Vana-Vigala mõisa hävingu ja vabadust armastava talupoeg Bernhard Laipmanni surmamineku lugu sai kunstiteoseks Aino Kallase novellis „Bernhard Riives“ ja Mark Soosaare mängufilmis „Jõulud Vigalas“. Raamatuid on samal teemal kirjutanud meiekandimehed Mihkel Aitsam ja Aleksander Looring.

Vana-Vigala mõisa põletamisega hävis mahukas Uexküllide eraarhiiv, mida peeti tollal suurimaks Euroopas. Seetõttu põles tuhaks palju ürikuid, mis oleks ilmselt võimaldanud järjepidevalt ja detailirohkelt jälgida Vigala ja Märjamaa kihelkonna ajalugu ja ka siinsete taluperede, sh vabatalupoegade isikulugusid juba alates 13. sajandist, kui see piirkond läänistati Uexküllide perele. Teine kahetsusväärne tulekahju oli aastal 1716, kui Märjamaa pastoraadi põlengus hävisid kõik tolleaegsed kirikukirjad, mistõttu Märjamaa kihelkonna perekondade vanimad andmed ongi olemas alles sellest ajast.

Aastal 1917 koostas Vigala mees Jaan Raamot (1873-1927) Vene Riigiduuma lugupeetud liikmena tollase Venemaa peaministri vürst Lvovi volitusel omavalitsusreformi projekti, mille alusel ühendati Ajutise Valitsuse määrusega Eestimaa ja Põhja-Liivimaa üheks rahvuskubermanguks. See samm kujunes eelduseks iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisele.

Eesti Vabadussõjas langenute auks on püstitatud kaks tähelepanuväärset mälestusmärki – Märjamaa kirikuvärav (1932, taastatud 1989) ja Vigala kirikutorn koos skulptuuride ja mälestustahvlitega (1933, taastatud 1988).

Ka riigikaotuse aastakümnetel püüdsime hoida elus mälestust vabadusajast ja lootust selle taastulekust. Meie metsad olid varjupaigaks Eesti suurimale metsavendade organisatsioonile - Relvastatud Võitluse Liidule ja väiksematele salkadele. Paljudes meie valla kodudes hoiti salaja alles sinimustvalget lippu ja kuulati keelatud raadiohääli vabast maailmast. Vaikse vastuhaku märke kogunes palju – kasvõi Märjamaa koolile Ants Lauteri või kohalikele kolhoosidele „Tasuja“ (Kastil) või „Vabaduse“ (Vana-Vigalas) nime andmises.

Meie kodukandi rahvas on läbi sajandite osanud väärtustada vabadust ja selle eest võidelda - nii sõnaga kui vajadusel ka relvaga. Au meie esivanematele, au vabale Eestile!