Kultuuririkkuse aasta 2024. Joon alla.

05.03.2025

Avaldatud Eesti Rahvakultuuri Keskuse Aastaraamatus 2024, vt https://rahvakultuur.ee/oppematerjalid/muugilolevad-raamatud-ja-cd-d/

Fotogalerii sündmustest läbi Kultuuririkkuse aasta 2024

Eero Raun, kultuuririkkuse aasta projektijuht

Alyona Stadnik, kultuuririkkuse aasta teavitusjuht

Kultuuriministeeriumi poolt ellu kutsutud ja Integratsiooni Sihtasutuse poolt korraldatud teema aasta pakkus rohkelt elamusi paljudele inimestele üle Eesti. Teema-aasta eesmärk oli tugevdada hoiakuid, mis teadvustavad ja väärtustavad Eestit kui läbi sajandite kultuuriliselt mitmekesist ühiskonda, ning soodustada erinevate kogukondade ja rahvusvähemuste omavahelist suhtlemist. Teisisõnu ja tõsiselt - kasvatada Eesti sotsiaalset sidusust (kooskõlas ka riikliku Sidusa Eesti arengukavaga 2021-2030).

Teavitustöö esmane adressaat oli seejuures rohkearvuline ja killustunud sihtrühm – eesti emakeelega inimesed üle riigi, aga ka Eestist kaugemal. Põhjus lihtne – just sellest üsnagi raskelt kaasatavast sihtrühmast sõltub enim ühiskondlike hoiakute muutumine, et Eestit koduks pidavad inimesed saaks Eesti heaks oma võimeid ja teadmisi rakendada senisest paremini. Ukrainlastest sõjapõgenikud on seejuures mõistagi oluline ja väljapaistev, kuid sugugi mitte ainus rohkem tähelepanu vajav kogukond.

Koostööga saavutame rohkem

Aastaga kogunes teema-aasta näoraamatu kontole üle 2000 jälgija ja veebilehe www.kultuuririkkus.ee sündmuste kalendrisse umbes 1000 erinevat ettevõtmist, mis kõik ühel või teisel moel seostusid kultuuririkkuse teemaga. Rõõmsaks tegi eelkõige see, et erinevad kogukonnad võtsid järjest sagedamini ise initsiatiivi sündmuste loomiseks.

Mitu sündmust korraldasime ise, paljudel juhtudel aitasime mitmete sündmuste sünnile teema-aasta toimkonna poolt kaasa logistika, turunduse ja rahastusega. Aga eelkõige olid korraldajateks maakondades kohapealsed inimesed ise oma ideede ja energiaga - ning valmisolekuga leida endale uusi koostööpartnereid nii mujalt Eestist kui kodumaakonnast. Korduvalt sai kinnitust veendumus, et igal koostöövõrgustiku osapoolel eraldi võetuna on kasutada küllaltki kasinad ressursid, kuid kui need omavahel liita ühise eesmärgi nimel ja üksteist austavas koostöös, on võimalik palju saavutada.

Selle eest oleme tänulikud laiale partnerite ringile. Kõiki ei jõua ära nimetada, aga olgu esile toodud näiteks Eesti Rahvakultuuri Keskus koos oma maakondlike spetsialistide võrgustikuga, Eestimaa Rahvuste Ühendus ja RRÜL „Lüüra“, Eesti Kultuuriseltside Ühendus ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. Neist kolm esimest sõlmisid teema-aasta lõpusündmusel ka omavahelise koostööleppe, mis loodetavasti laob tugeva vundamendi erineva emakeelega kultuuriseltside omavahelisele regulaarsele koostööle kõigis Eesti maakondades.

Alguses olid ajurünnakud

Esmalt korraldasime ideekorje ja leidsime aastale lõpliku nimetuse. Algne variant, „kultuurilise mitmekesisuse aasta“, oli selgelt kohmakas. Meie valik langes sünonüümsele mõistele „kultuuririkkus“, toetudes ka paralleelile bioloogiline mitmekesisus -> liigirikkus. Tänaseks on see uus mõiste jõudnud nii ametlikku eesti keelekorpusesse (sonaveeb.ee) kui läbi paljude toimunud sündmuste ka igapäevasesse keelekasutusse.

Peagi sai meile selgeks, et sihtrühmi, keda selline aasta võiks kaasata ning kes tunnevad, et see teema-aasta on just nende esiletõstmiseks sobilik, leidub arvatust rohkem. Nende seas on nii traditsioonilised rahvusvähemused (nt Peipsiääre vanausulised, vadjalased, rannarootslased ja juudid) kui ka murdekeelsed kultuurilised kogukonnad (setud, mulgid, kihnlased, hiidlased jne). Neile lisandusid uuemal ajal, nt eelkõige nõukogude perioodil Eestisse püsivalt elama asunud rahvuste esindajad (osaliselt nn idarahvad – nt tšuvašid, usbekid, korealased, aga ka paljud soome-ugri väikerahvad) ja uuemal iseseisvusajal kujunenud vähemusgrupid (nn uussisserändajad). Samuti püüdsime teema-aastaga kõnetada ja kaasata ka erinevate erivajadustega inimesi.

Tihedast koostööst Statistikaametiga saime selgeks, et enim on Eesti kultuuririkkus kasvanud just viimase paarikümne aasta jooksul. Juba alates aastast 2014 on Eesti ju selgelt sisserännuriik. Tänane Eesti on kodu juba 217 erineva rahvuse esindajatele, kellel on kokku 260 erinevat emakeelt. Nende hulgas on näiteks brasiillaste kogukond umbes 700 inimesega või türklased umbes 1400 inimesega. Suurel määral on need pigem nooremapoolsed inimesed, kes on tulnud Eestisse kas õppima või tehnoloogiaettevõtetesse tööle. Mõlemal puhul on tegu hea haridusega inimestega, kes rikastavad Eestit nii kultuuriliselt kui majanduslikult. Mida rohkem nemadki siinse eluga integreeruvad, seda kasulikum kõigile.

Selge narratiiv taastoodab sisu

Algusest peale püüdsime teavitustöös vältida paljudes riikides allergilisi reaktsioone põhjustanud pealiskaudselt deklaratiivseid rahvaste sõpruse loosungeid. Sel moel õnnestus ära hoida selline risk nagu lahmivad poliitrünnakud stiilis „multi-kulti ist kaputt!“ Teema-aasta toimkond usub siiralt, et multikultuursus on sugugi mitte surnud, aga vajab kindlasti vastutus- ja asjatundlikumat käsitlust. Tulemuslikum on sellest rääkida näiteks läbi muusika- ja gurmee-elamuste, mille kaudu saab Eesti kultuuririkkus kõigile mõistetavaks. Teema-aasta lehele Facebookis jõudsid aasta jooksul harivad ja praktilise meelega postitused, mida meelsasti edasi jagati.

Meil olid algusest peale abiks ka kultuuririkkuse diskursust ilmestavad tüvitekstid ja kirjalikud maamärgid, mille peale ehitasime teema-aasta narratiivi:

- 1535. aastast Wanradt-Koelli katekismus, mis esimese säilinud eestikeelse trükisena mainib esmakordselt ka eesti murdekeeli: „Eesti keel (Eestensche sprake) ei ole samasugune igal pool üle maa, sest paljusid sõnu räägitakse teisiti Tallinnas, teisiti Tartus, teisiti Narvas, teisiti Viljandis jne.“

- 1781 rootsi keelest eesti keelde tõlgitud Cajsa Warg’i kokaraamat, mis jäi mitmeks põlvkonnaks ainsaks emakeelseks söögitegemise õpikuks ning mille kaudu on Eesti peredes kinnistunud rootsipärased retseptid, toiduvalmistamistehnikad ja säilitusviisid.

- 1918. aastast „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, mis muuhulgas lubas kultuuriautonoomiat rahvusvähemustele.

- 1925. aastast kogu Euroopa kontekstis teedrajav Eesti vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus, mille alusel said mitte-territoriaalse autonoomia üles ehitada juudid ja sakslased.

- 1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus, mis samuti sätestab vähemusrahvuste õiguse kultuurautonoomiale, mida on kasutanud seni eestirootslased ja (ingeri)soomlased.

Sel moel saimegi rõhutada: Eesti ühiskond on juba aastasadu mitte homogeenne, vaid kultuuriliselt mitmekesine. Meil tasub tunda, väärtustada ja kasutada sellest tulenevat kultuuririkkust!

1000 sündmust läbi aasta

Jõudsime erinevate teema-aasta üritustega kõigisse maakondadesse üle Eesti vähemalt kolmel korral. Kultuuririkkuse aasta algas pidulike avasündmustega jaanuaris 2024 kõigis maakondades, kus toimusid nt mälumängud, matkad, tantsu- ja lauluesitused ning kultuuribussi ringreisid. Tallinna sündmuseks sai mitmetahuline ja kogu maja esinemistega täitev pidupäev MUBA põnevas koolimajas. Järgnevatel kuudel said kultuuririkkuse aastalt oma sisendi vabariigi aastapäev, emakeelepäev, valdade ja linnade päevad, kultuuripealinn Tartu 2024, Arvamusfestival ja paljud muud suursündmused. Koostöös Teadusagentuuriga valisime välja õpilaste teaduspreemiad, Eesti Post andis välja kultuuririkkuse aasta postmargi ja ümbriku. Tallinna Vanalinna Päevadel esinesid kolmepäevasel kultuuririkkuse laval tantsijad ja muusikud vähemusrahvuste kultuuriseltsidest ning Ida-Virumaalt ja Saaremaalt.

Septembris tähistasime kõigis maakondades Eestimaa rahvuste päeva, oktoobris toimus üle-eestiline Avatud kultuuriseltside päev. Mitukümmend seltsi avasid oma uksed kõigile huvilistele, pakkudes esinemisi, esitlusi ja töötubasid. See sündmus andis hea võimaluse tutvuda kultuuriseltside tegevuse ja eripäradega ning mõista nende rolli meie ühiskonnas.

Kultuuririkkuse aasta akadeemiliseks krooniks olid novembris toimunud lõimumiskonverents Tallinnas, kaks koostöönäitust Eesti Ajaloomuuseumiga ning koostöös TÜ Skytte Instituudiga toimunud loengud Eesti elanike identiteediloomest. Traditsiooniliste lõimumispreemiate seas andis kultuuriminister Heidy Purga seekord üle ka Kultuuririkkuse aasta eripreemia, mille pälvis Anne Suislep Haapsalust.

Teema-aasta suurejoonelise lõpusündmusena korraldasime 18. jaanuaril 2025 kultuuririkkuse gala Viru Keskuses, kus publik sai läbi päeva nautida muusikute ja tantsijate etteasteid, osta käsitöömeistrite kaupa ja proovida erinevate rahvusköökide maitseid ja õppida rahvaste tantse. Peeter Vähi ja Reet Linna koos paljude nooremate muusikutega (Alika Milova, Uku Suviste, Ruslan ja Rute Trochynskyi, Ant Nurhan, Milana Fayzullova jt) ja Tallinna Sadama segakooriga esitasid galakontserdi lõpulauluna laulva revolutsiooni aegse hittloo „Üks laul, üks viis“ uues kuues. Teoks said ka kultuuririkkuse giidituurid Tallinna vanalinnas. Kultuuripoliitika suunajad võtsid paneelarutelus kokku teema-aastate veerandsaja-aastase praktika ja pärandi.

Kultuuririkkuse aasta pärand

Avalikku ruumi aitas kultuuririkkuse teemadel jõuda kultuuriministeeriumi tellitud kaheosaline sotsiaalkampaania „Oma näoga Eesti“, mis pälvis kõrged hinnangud – loovlahenduse meeldivus oli 78%, sõnumi arusaadavus kasvas 70%-ni ja inspireeris paljusid inimesi otsima sel teemal täiendavat infot. Detsembris 2024 ja mais 2025 jõudis avalikkuse ette ristmeediaprogramm „Mitme näoga Eesti“ tele- ja raadiosaadete, lehelugude ja välireklaamiga. Statistikaamet täiendas oma rahvastikuandmeid. MTÜ Mondo koostas kultuuririkkuse õpetamise metoodika koolidele üle Eesti, toimunud on ka piloottunnid.

Eraldi soovime jõudu Eestimaa Rahvuste Ühenduse eestvõttel Riigikogule esitatud ettepanekule kuulutada rahvuste päev 24. september lipupäevaks, mida menetletakse praegu parlamendi komisjonides. Samuti soovime pikka iga uue traditsioonina avatud kultuuriseltside päevale, mida veab Eesti Kultuuriseltside Ühendus.

Kultuuririkkuse aasta 2024 näitas korduvalt ja ilmekalt, et meie ühiskonna tugevus peitub just selle mitmekesisuses. Loodame, et teema-aasta jooksul algatatud koostööprojektid ja sündmused jätkavad oma mõju ka edaspidi, rikastades meie kultuuriruumi ning süvendades üksteisemõistmist ja austust erinevate kogukondade vahel. Oleme veendunud, et teema-aastaga tuttavaks saanud tegevussuund „Kultuuririkas Eesti“ kõnetab ja kaasab ühel või teisel moel inimesi ka edaspidi. Eesti on kultuuririkas, iga ilmaga!