Kasahstanis toimuv puudutab meid lähedalt

09.01.2022

Avaldatud ajalehes Postimees 09.01.2022: https://arvamus.postimees.ee/7426024/eero-raun-kasahstanis-toimuv-puudutab-meid-lahedalt

Kasahstani sündmused tunduvad olema seni Ukrainaga tegelenud lääneriikidele üllatus. Seda enam on põhjust neid arutada peatsel NATO kohtumisel Venemaaga, lisaks Ukraina teemadele. Kreml toimib võimeka režissöörina, kes suudab mängleva kergusega pinget luua paralleelselt mitme süžeeliiniga ning kui vaja, neid ka veenvalt ühendada, kirjutab Eesti Välissuhete Nõukoja liige Eero Raun.

Jaanuarisündmused Kasahhimaal ei ole kindlasti värviline revolutsioon, sest rahvas ei nõua (veel?) suuremat demokraatiat. See pole ka riigipööre, sest see on formaalselt toimunud kehtiva õiguskorra raames. Kuid pööre on see kindlasti, sest ülilühikese aja jooksul ja samaaegselt muutus olukord lausa kolmel tasandil. Esiteks lihtrahva pilgu läbi: gaasihindade tõusu vastased protestiaktsioonid muutusid poliitilisteks ja vägivaldseteks ning levisid mitmesse linna üle riigi, kusjuures rahulolematus suundus endise presidendi ja tema klanni vastu. Teiseks riigi poliitilise juhtimise tasandil, kuna veel Nazarbajevi valitsusaja lõpus ametisse asunud Askar Mamini valitsus astus tagasi. Selle virvarri keskel püüab praegune president Tokajev säilitada poliitilise subjekti staatust ja vältida mooramehe saatust. Kolmandaks käivitus enneolematu koostöö Kollektiivse Julgeoleku Organisatsiooni (ODKB) riikide vahel, kes kiiresti ja hästi koordineeritult saatsid oma väeüksused korda looma.

Selle kõrgete panustega mängu kulminatsioonifaasi käivitas novembris 2021 Nazarbajevi tagasiastumine parteijuhi kohalt. Nii jäi ta operatiivsest infovoost välja ja algas võimuvõitlus, mille kandepind tundub ulatuvat Kasahstani piiridest väljapoole. Nazarbajev suutis riiki enamuse oma valitsemisajast tasakaalus hoida nii siseriiklikult kui iseseisva subjektina Venemaa, Hiina ja Türgi kolmnurgas. Samuti oli ta viisakates suhetes nii Washingtoni kui ka Vatikaniga. Nüüd aga peab ta pealt vaatama, kuidas tema suurejooneline poliitiline pärand käigupealt üle parda heidetakse. Seni talle järele kiitnud poliitilisele eliidile ei lähe tegelikult eriti korda see Euraasia ideoloogia, mida «rahvuse isa» osaliselt Atatürgi eeskujul hoolikalt kujundas. Juhul, kui Nazarbajev leiab varjupaiga Venemaal, saab talle osaks Jeltsini saatus – ellujäämise nimel vait olla.

Cui bono?

Esmase segaduse tolm on juba hajunud ja geopoliitika mängulaual on alanud tihe siblimine. Loomulikult on olukorrast võita Moskval, kellele on piisavalt närvidele käinud Kasahstani senine iseseisev mäng mitme strateegilise partneriga. Iseasi on, kas suurte väeüksuste koondamine Volgogradi piirkonda eelmise aasta lõpus tähendas nimelt uue hübriidsõja kavandamist Ukraina asemel Kasahstaniga, nagu Oleg Samorodni ennustas.

Esmalt tuleb Venemaal koostöös Hiinaga vaja regioonist eemal hoida USA, kes Afganistanist taandumisega tegi ise nagunii selge valiku, samuti Euroopa Liit. Seejärel on vaja nõrgestada eneseteadliku ja isepäise Türgi juhitud turgi rahvaste koostöövõrgustikku. Siis aga tuleb kasahhi rahvale selgeks teha, et gaasihinna tõusu on tekitanud tegelikult hiinlased, kellele kuuluvad suurosalused Kasahstani nafta- ja gaasifirmades.

Tundub, et MGIMO haridusega president Tokajev on valmis senisest tihedamaks koostööks Kremliga ning reaalse opositsiooni puudumine riigis teeb selle muidugi lihtsamaks. Sellises kontekstis väärib tähelepanu ministrite valik uude valitsusse ning võimalike uute valimiste toimumise aeg ja asjaolud. Tokajev ise, kes reageeris sündmustele algul Twitteri säutsu ja venekeelse telepöördumisega ning hiljem andis käsu korrarikkujaid ilma hoiatamata tulistada, peab manööverdama üsnagi õhukesel jääl - ühel hetkel võib ta osutuda ülearuseks nii oma rahva kui ka välispartnerite silmis.

Olukorras, kus Ukraina kipub Kremlil käest libisema, on põhjust sellest kahel pool paiknevad Valgevene ja Kasahstan siduda poliitiliselt senisest rohkem Venemaa külge. Loomulikult on küsimus ka kaubateede ja torujuhtmete kontrollimises, aga Kasahstani puhul ka maavarades. Intensiivselt oma majandust õliga turgutaval Venemaal jagub naftavarusid veel umbes 20 aastaks, aga Kasahstanil umbes 50 aastaks – ning väga võimalik on ka uute leiukohtade olemasolu. Sellise mängu nimel on valmis ka Putin loobuma senisest sõprusest Nazarbajeviga. Armeenia, Valgevene jt ODKB-formaadi riikide liidrid teevad selle mängu kaasa lootuses, et Venemaa aitab vajadusel edaspidi ka nende võimul püsimist tagada.

Vene küsimused

Vene välisministeeriumi 06.01.2022 avaldust väliste jõudude seotusest Kasahhi sündmustega on võetud tavapärase näpuviibutusena lääneriikide suunas, aga seda sihilikult umbmääraseks jäävat sõnastust võib ju lugeda ka enesekohasena: «käsitleme hiljutisi arenguid selles sõbralikus riigis kui väliselt provotseeritud katseid rikkuda riigi julgeolekut ja terviklikkust vägivaldsete vahenditega, sealhulgas väljaõpetatud ja organiseeritud relvarühmituste abil». Nii või teisiti on küberturvalisuse ekspertidel põhjust analüüsida: kes ja kuidas kasutas Kasahstanis kuni interneti sulgemiseni erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid rahutuste õhutamiseks?

Kasahstani ja Eesti vahel on vaid üks riik – ning selle riigi jaoks on praegu Kasahstanis toimuv omamoodi lakmustest. Üks selle tahk on Venemaa positsiooni tugevnemine suhetes järjest eneseteadlikumaks muutunud Kasahstaniga olukorras, kus USA jättis Kesk-Aasias oma koha tühjaks. Kas pikalt klaaslage tunda saanud vene rahvuskaaslastel on edaspidi rohkem mõju kasahhi poliitikas? Kas lisaks Baikonurile on Venemaal võimalik omandada veel «rendipinda» või tahtmist realiseerida territoriaalseid pretensioone Põhja-Kasahstanis? Ning millised seisukohad saavad olema Kasahstanis majanduslikku võimu kasvatanud Hiinal ja NATO liikmel Türgil?

Eraldi teema on aga paralleelid ja mudelid, mida kremlinoloogid nüüd lähiajal hoolsalt tõlgendama asuvad. Kas Kreml saab nüüd Kasahstanis toimuvat rohkem kontrollima asudes ka tugevama positsiooni mujal, näiteks Ukraina suunal? Kas korruptsioonist ja toimetulekumuredest tüdinud kasahhide meeleolusid on võimalik edaspidi kontrollida või kandub rahulolematuse laine üle piiri ka Venemaa regioonidesse? Vastused neile küsimustele on tähtsad ka Eesti jaoks.