Jõudsat lagunemist, Venemaa!

05.01.2021

Vene impeeriumi lagunemine eeldab senise maailmakorra inertsi ületamist, ent vastaks enamuse maailma riikide ja rahvusvahelise julgeoleku huvidele. Sellekohane doktriin väärib sõnastamist ja mõttekaaslaste koondamist.

Venemaa ajalugu on näidanud, et piiripostid sellele riigile peavad asetama tema naabrid. Selle impeeriumi lagunemine on kõigi riikide huvides, kelle julgeolek Venemaast sõltub, aga tegelikult ka praeguse Venemaa kodanike enda turvalisuse ja heaolu huvides. Raske on leida riiki, mis ajalooliselt oleks omaenda inimeste suhtes sedavõrd hoolimatult käitunud – ja juba sajandeid. Edasi arendades paari julgeolekupoliitikas olulise mõtleja seisukohti, on allpool välja pakutud mõned teesid Vene impeeriumi lagunemist käsitleva doktriini jaoks.

Sageli on välispoliitiliste doktriinide sõnastamine olnud ameeriklaste pärusmaa. Kuid mitte ainult – Taani välisministrina sõnastas Uffe Ellemann-Jensen (1941-2022) doktriini, et ka väikeriik võib saavutada teatud mõju maailmapoliitikas, ehitades alliansse oma välispoliitiliste eesmärkide edendamiseks ja toetades neid suurriike, kellega ühendavad sarnased põhiväärtused ja ideed. Üks sellise doktriini väljendusi on Põhja- ja Baltimaade koostöö Ukraina suunal, mille ilmekas näide oli seitsme välisministri visiit Kiievisse 28.11.2022 enne NATO tippkohtumist.

Venemaa deimperialiseerumise ja demilitariseerimise teema arutelu sai uue hoo sisse, kui maailm nägi nende viletsaid sõjalisi sooritusi Ukrainas. Kahjuks on liidukantsler Scholz ja president Macron üheselt teatanud, et nende riigid loevad Venemaad – ja võimalik, et ka sõjasüüdlast Putinit ennast – jätkuvalt partneriks, kellega arutatakse Euroopa julgeolekuraamistiku tulevikku pärast praeguse aktiivse sõjategevuse lõppu Ukrainas. Teisisõnu, vähesest visioonist või ülemäärasest edevusest ajendatud suurriigid on valmis ohverdama Krimmi ja Donbassi Venemaale. Kas see võib kujuneda üheks tingimuseks, mida Berliin ja Pariis eeldavad Kiievilt Ukraina liitumiseks NATOga?

Kissinger ja suurriikide hirmud

Maikuus 2023 juba saja-aastaseks saavat Henry Kissinger’i peetakse teravapilguliseks vaatlejaks, kes ei pea enam kellelegi meeldima ning kelle sõnumeid ka riigijuhid jätkuvalt tähele panevad. Hiljutises arvamusavalduses toob ta välja suurriikide hirmud, mis justkui tingiksid kiirema rahuprotsessi koos referendumitega Venemaa poolt okupeeritud aladel. Esiteks hirm Venemaa tuumavõimekuse ja sellest tuleneva sõjategevuse eskalatsioonivõimaluse ees. Teiseks mure impeeriumi lagunemise järel läbi 11 ajavöötme laiuva vaakumi pärast, mida konkureerivad ühiskonnad (ehk eeskätt Hiina?) võivad hakata jõuga täitma. Selle juurde kuulub ka hirm, et Venemaa tuumaarsenal võiks jaguneda paljude kisklevate riikide vahel.

Kolmandaks toob endine riigisekretär välja hirmu arvutite ees - inimkonnal ja riigijuhtidel pole veel kontrollivõimekust olukorraks, kus kiirelt arenenud tehisintellekt võib ise sõjategevust alustada, kuna „autonoomsed relvad määratlevad ja hindavad enda poolt tunnetatud sihtmärke“. Kissinger küsib: „Kuidas saab tsivilisatsiooni säilitada sellises vastuolulise teabe, arusaamade ja hävitavate võimete keerises?“ Võimalik, et siin peitubki võti kantsler Scholzi eksliku arusaama juurde, et „Saksamaa peab ära hoidma Venemaa ja NATO vastasseisu“.

Hirm pole kunagi mõistlik nõuandja. Kissingeri arusaamale, et „Venemaa on andnud otsustava panuse globaalsesse jõudude tasakaalu enam kui poole aastatuhande jooksul”, tasub nii USA-s kui Euroopas vastu vaielda - jõudude tasakaalu hoidmine on vahelduva eduga õnnestunud mitte tänu, vaid vaatamata Venemaale.

Vene Föderatsioon pole enam juhtivate tööstusriikide seas ning ka välispoliitikas tuleb teda kohelda regionaalse tegijana. Kindlasti ei tasu lääneriikide liidritel samas üle hinnata enda võimekust Venemaad kontrollida ja kaasata partnerina mõne teise problemaatilise suurvõimu ohjeldamisel. Venemaa on pikka aega olnud kogu maailma probleem, selle lahendamine võimaldab nt USA-l vabamalt tegeleda ka Hiinaga.

Hiina strateegiline kannatlikkus

Hiina paljuräägitud kavalus seisneb eelkõige õhtumaise kärsituse puudumises ja mängimises pika võidu peale. Venemaa ogarat neokolonialismi uute alade hõivamisel peavad nemadki mõttetuks ressursside raiskamiseks. Vene Föderatsiooni piirkonnad Kaug-Idas on umbes ühe inimpõlvkonna vältel võimalik majanduslikult allutada nii, et suur osa tuludest laekub Hiinale, aga tülikad sotsiaalsüsteemi ülalpidamise kulud jäävad endiselt Moskva kanda.

Olukord, kus läänemaailm keskendub vaidlustele, kas ja kuipalju peaks Ukrainat toetama, jätab Hiinale varasemast vabamad käed. Samuti on Hiina huvides, kui Venemaa end sõjapidamisega maksimaalselt välja kurnab. Seega näeb Hiina meeleldi Ukraina sõja venimist ja suudab ka Putiniga selle nimel manipuleerida, muu hulgas jätkates Venemaaga sõjalist koostööd. Hiina kiiluvees ujub võrreldavate huvidega Iraan. Kesk-Aasia riigid eesotsas Kasahstaniga muutuvad olukorda jälgides üha närvilisemaks ja on avatud suhete aktiveerimiseks Euroopaga. Seda enam, et Kasahstan on SKP per capita arvestuses Venemaast möödumas.

Rahuprotsessiga alustamine, millega viivitamist Kissinger kritiseerib seoses Esimese maailmasõjaga, ei ole tänapäevasesse olukorda paigutatav, sest kumbki sõdiv pool ei rahulduks praegu 2022.a. jaanuari aegse olukorra taaskehtestamisega. Nii Esimese kui Teise maailmasõja miljonid ohvrid oleks loomulikult võinud olemata olla. Ent Ukraina Vabadussõja kardetud laienemist järgmiseks maailmasõjaks aitab kindlamalt vältida lääneriikide üksmeelne ja maksimaalne relvastatud toetus Ukrainale, mitte nende variserlik rahusõnum, mida Kreml tõlgendab üheselt nõrkuse märgina. Ilmselt mitte põhjuseta.

Tollesama poole aastatuhande vältel, millest Kissinger kirjutas, on Venemaa naaberrahvad pidanud kogema lõputut ekspansionistlikku joont. Üürikesed vahepausid on tekkinud vaid Venemaa nõrkushetkedel. Siis on poliitikaloomet pääsenud mõjutama näiteks vürst Georgi Lvov peaministrina ja Andrei Kozõrev välisministrina. Aga need mehed sattusid nii sünnilt kui vaadetelt eurooplastena oma isamaal põlguse alla. Kui sealt edasi mõelda, siis kuidas kujutame ette näiteks rohepööret ja kliimaeesmärkide täitmist Venemaal sealse mentaliteediga? Järelikult ei tohi praegust Venemaad tulevikus enam lasta maailmapoliitika otsustajate laua taha.

Brzezinski sõnum väärib tähelepanu

USA julgeolekukorüfee Zbigniev Brzezinski (1928-2017) nõudis vastamist Kremli agressioonile Ukrainas juba 2014. aastal ja võrdles Putinit Hitleriga. Talle kuulub tsitaat „Ilma Ukrainata ei ole Venemaa enam impeerium“, millest ilmselt on lähtunud ka Putin.

Demokraat Jimmy Carterit nõustanud Brzezinski seisukohti väärtustas ka Ronald Reagan (1911-2004), kes pakkus talle jätkamist rahvusliku julgeolekunõuniku ametis oma meeskonnas. Pole ka ime – vabariiklasena presidendiks saanud Reagan kuulus varem ju demokraatlikku parteisse. Reagani algatatud tähesõdade programm kujunes muuhulgas suurejooneliseks infooperatsiooniks, mida uskuma jäänud NSV Liit kurnas võidurelvastumisega oma majanduse põhjalikult välja. Sarnast kaitse-eelarvete paisutamist ja heidutustaktika eskaleerimist näeme taas tänapäeval nii NATO riikides kui Venemaal.

Brzezinski ideid tänapäevasesse konteksti tuues saame sõnastada doktriini, mis strateegilise kommunikatsiooni koondnarratiivina ühendab arusaamu teemal „mida teha Venemaaga pärast Ukraina võitu?“ ning mis aitaks mobiliseerida mõttekaaslasi, välja tuua vastaseid ja testida võimalikke partnereid. Doktriini esmase sõnastamise ja järgimise kohus võib jääda väikeriikide õlule, sest neil on tänapäeva Euroopas põhimõttekindla välispoliitika elluviimisel suuriikidest rohkem kogemusi. Ent vältimatult vajalik oleks USA ja Suurbritannia toetus, millele aegamööda võiks lisanduda ka teised suurriigid.

Kokkuvõtlikult olid Brzezinski seisukohad aastal 2014 järgnevad: NATO ei tohi jääda passiivseks, kui Euroopas puhkeb sõda, vaid peab oma väed Euroopas seadma kõrgeimasse valmisolekusse. Ukraina purustamine lääne pilgu all seaks ohtu Rumeenia, Poola ja Balti riikide vabaduse ja julgeoleku. Lääs ja USA ei pea Venemaad omalt poolt sõjaga ähvardama, kuid peavad andma Ukraina armeele kohest ja otsest abi oma kaitsevõime tugevdamiseks. Ukrainlased ei pea kartma, et nad jäävad hätta. Nad peavad saama ise määrata oma suhete sügavuse lähenemisel Euroopale ja Venemaaga tehtava majanduskoostöö ulatuse. Krimmi osas ei pea ukrainlased tegema oma valikuid imperialistlikest või isiklikest ambitsioonidest juhitud naabri sunnil või rünnaku all.

Brzezinski seisukohti edasi arendades ja paljude praeguste analüütikute seisukohti kokku võttes sõnastan koondteesid tugevneva Ukraina ja nõrgeneva Venemaa tulevikuks.

Ukraina Vabadussõja lõpptulemuse ja rahulepingu tingimused peavad määrama ukrainlased ise. Euroopa liitlaste ja USA kohus on Ukrainat igakülgselt aidata nii relvastuse kui humanitaarabi ja oskusteabega, et Ukraina saavutaks uuesti kontrolli kogu oma territooriumi üle
Ukraina sõjajärgseks aitamiseks uue Marshalli plaaniga tuleb esmalt veelgi karmistada Venemaale rakendatud sanktsioone ning Venemaa eksporditulusid vähendades lõpetada Falin-Kvitsinsky doktriini kehtivus ja kehtestada Venemaale sõjajärgsed reparatsioonitasud.
Euroopa Keskpanga, Maailmapanga jt finantsasutuste koostöös külmutada ja rekvireerida Vene riigi ja oligarhide finantsvahendid ning suunata need Ukraina ülesehituse heaks.
EL riigid peavad oma poliitikaloomes lähtuma Euroopa Parlamendi 23.11.2022 otsusest tunnistada Venemaa terrorismi toetavaks riigiks. Terroristidega läbirääkimiste pidamine jääb alati taunimisväärseks. Vene riigi legitiimsus igasuguses rahvusvahelises koostöös (ka olümpialiikumises või kultuuri valdkonnas) tuleb seada kahtluse alla.
Terroristliku režiimi juhtide üle peab õiglast kohut mõistma rahvusvaheline sõjatribunal. Mida varem, seda parem. Ka Venemaa väärib ja vajab õiglasi kohtuotsuseid.
Ukrainal ja tema liitlastel on põhjust anda Venemaale võimalus mitte sõjajärgseteks julgeolekugarantiideks (viidates Macronile), vaid andestuse palumiseks - siiraks ja kogu ühiskonda läbivaks süü tunnistamiseks ja patukahetsuseks. Seejuures on väga oluline roll õigeusu kirikul.
Riikidel, kellel puudub kehtiv piirileping Venemaaga (nt Jaapan, Gruusia, Eesti), ei ole muutunud oludes enam põhjust näidata ise initsiatiivi selle sõlmimiseks.
Otsene sõjaline interventsioon teiste riikide poolt Venemaa lagundamiseks ei tule kõne alla. See mobiliseeriks hetkega soovimatus suunas elanikkonda, keda on aastakümneid kasvatatud käsitlema Venemaad „õiglase ümberpiiratud tsitadellina“.
Venemaa tohutu territooriumi sõjalisest ründamisest mõistlikum oleks tänapäevase Poola riigi rajaja Józef Pilsudski (1867-1935) loodud Prometheismi projekti jätkamine lääneriikide poolt – Moskva keskvõimu kavakindel nõrgestamine sellele vastanduvate poliitiliste, sotsiaalsete ja rahvusgruppide toetamisega Mustast ja Valgest merest Ohhoota mereni.
Kuigi Venemaa lagunemist peetakse hetkel pigem ebarealistlikuks, on see siiski tõenäolisem kui riigi muutumine tõeliselt demokraatlikuks. 1991. aastal pooleli jäänud impeeriumi lagunemine võib saada jätku, kui erinevatel Venemaa regioonidel tekib piisav motivatsioon Kremlile vastu astumiseks.
Valgevene demokratiseerumisele ja eurointegratsioonile kaasa aitamine, mis võimaldab kujundada tervikliku majandusruumi, võiks tõusta EL rahastatud Ukraina, Poola ja Balti riikide koostöö fookusesse kohe pärast Ukraina sõja võidukat lõppu. Valgevene ühiskonna ja majanduse edulugu inspireeriks omakorda Kaliningradi enklaavi ja teisi Venemaa piirkondi eraldumisele keskvõimust.
Venemaa deimperialiseerimisel saab olema oluline teetähis Venemaa ilmajäämine ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme kohast ja vetoõigusest. Selle eeldus on Venemaa Kaug-Ida piirkonna eraldumine Moskva keskvalitsuse alt, mille tulemusel muutub senine Hiina motivatsioon Moskva toetamisel.
Venemaa demilitariseerimine ja desarmeerimine saab olema NATO, IAEA jt rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks seninägematult mahukas ja vastutusrikas koondoperatsioon. Lepinguline osapool saab seejuures olla 1994. a. Budapesti memorandumi kogemusele toetuv Ukraina, kuid mitte praegune Kremli režiim. Praegune Venemaa kaitsekulutuste tõstmine on demilitariseerimisele ja majanduse kollapsile eelnev arengufaas.
Venemaa rahvastel (tatarlased, tšetšeenid, jakuudid jne) ja autonoomsetel piirkondadel on õigus oma loodusvarade kasutamisele ja vabadus enesemääramisõigusega valida endale sobilik valitsemiskord. ÜRO egiidi all on neil võimalik sõlmida tähtajalisi riigihalduslepinguid ühe või teise ÜRO liikmesriigiga või riikide konsortsiumiga. Pealiskaudne paralleel kunagise varjaagide valitsemisega Novgorodis ei ole kohane. ÜRO auditeerimisega suudetakse vältida neokolonialismi probleeme. Eesmärgiks on saavutada uute riikide iseseisev haldussuutlikkus ja identiteet ning demokraatlik riigikorraldus, et praeguse Venemaa territooriumil edaspidi paiknevad riigid ei oleks enam oma naabritele nuhtluseks, vaid lugupeetud koostööpartneriks.

Need teesid, mis valmisid iroonilisel kombel NSV Liidu moodustamise 100. aastapäevaks, on lihtsalt üks võimalik mustand Venemaa deimperialiseerimise doktriini ettevalmistamisel. Vene impeeriumi lagunemise diskursus võib praegu veel olla mitme lääneriikide liidri jaoks düstoopiline õudusunenägu, kuid see tuleb põhjalikult läbi mängida ja erinevate stsenaariumidena ette valmistada, sest see võib ootamatu kiirusega kujuneda realiteediks. Selle teostumisele kaasa aitamine on praeguse sugupõlve kohus ja aastatuhande võimalus vabaneda Ivan Groznõi aegadest saadik maailma vaevanud mädapaisest. Lermontovi sõnadega lõpetades: „Hüvasti, kasimata Venemaa!“

Ilmunud 05.01.2023 ajakirjas Edasi, Eero Raun: jõudsat lagunemist, Venemaa – Edasi