Elagu vaba Eesti!

20.02.2026

Märjamaa Gümnaasiumi direktor Eero Raun Eesti Vabariigi 106. aastapäeva aktusel Märjamaa Rahvamajas 20.02.2026.

Aktusel esines ka olümpiapronks Allar Levandi, kes andis seejärel õpilastele suusatunni.

Armas koolipere!

Soovin teile rõõmurohket vaba Eesti riigi 108. aastapäeva! Jagugu igasse meie päeva rahulolu vabadusest ja võimalusest oma elu üle ise otsuseid teha! See on esimene aastapäev, kus pole teadaolevalt meie hulgas enam ühtegi eestlast, kes oleks oma riigist vanem. Nõnda on meie riik muutunud tõeliselt aegadeüleseks.

See on riik, mis põhiseadust meenutades „on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

Eesti Geenivaramu juhataja, pärsia päritolu ja Rootsis sündinud teadlane Lili Milani on öelnud: riikide edasiviiv areng ja õitseng on võimalik vaid ühiskondades, kus on tagatud inimõigused ja vabadus. Just vabadus on arengu eeldus - nii riigi ja ühiskonna kui organisatsiooni ja üksikisiku jaoks.

Tõeliselt vabas riigis saavad selle kodanikud tunda, et neil on olemas isikuvabadused ja sõnavabadus, aga ka valikuvabadus oma elu korraldamisel ja iseenda saatuse kujundamisel. See aga tähendab ka sisemist vabadust, mis on kindlasti nõudlik väljakutse meile endile – õppida iseennast tundma, enda eest seisma ning hoidma rahu oma südames. Vaadates keerulist ja rahutut maailma meie ümber, saame aru, miks see ärevus sageli poeb ka meie sisse – ning seda enam on oluline leida hingerahu iseendas ja oma lähedaste ringis. Nii saame ja jääme ka sisemiselt vabaks ega muutu manipuleeritavaks muud maailma kammitsevate hirmude küüsis.

Head õpilased,

Iseendast aru saamiseks ja oma tulevikuplaanide kavandamiseks tasub esmalt tundma õppida oma perekonna ja oma kodukandi minevikku. Seepärast kirjutasin nimelt teile mõeldes viimases vallalehes sellest, kuidas läbi sajandite on just meie koduvald, Varbolast Vigalani ja Maidlast Veliseni, kindel kasvulava tahtele vabadust hoida ja selle eest võidelda. Meie esivanemad on elanud, võidelnud ja rasket tööd teinud just selle nimel, et meil oleks nendest kergem elada ja elu edasi viia. Seepärast olgem uhked oma esivanemate üle ja püüdkem ka ise olla nende väärilised!

Olevikust kõneldes on põhjust meelde tuletada, et Eesti iseseisvus on tänapäeval kindlalt kaitstud. Saame toetuda meie NATO liitlastele, aga ennekõike omaenda rahva kaitsetahtele. Jah, me elame närvilises maailmas, kus vaid tuhat kilomeetrit meist eemal surevad juba neli aastat iga päev sajad inimesed täiesti mõttetult alustatud sõjas. Oleme solidaarsed ukrainlastega, kes kaitsevad ka Eesti vabadust. Ning oleme valmis esiisade kombel vajadusel ka ise oma kodumaad kaitsma.

Tulevikule mõeldes küsigem igaüks endalt: milline võiks olla see vabadus, mis on parim arengueeldus nii minu kui meie kooli ja kogukonna jaoks? Kuidas mina suudaksin üles ehitada elu, mis teeks õnnelikuks nii mind ennast kui minu lähedasi?

Tõelise vabaduse suudame iseenda sees ja enese ümber kehtestada siis, kui käitume hooliva peremehe kombel, kes on õppinud tundma iseenda vajadusi ja kaitsma iseenda huvisid, aga märkab ka teisi inimesi enda kõrval ja oskab väärtustada nende vajadusi. Selline peremees suudab üldised huvid tõsta kõrgemale üksiku huvidest, sest ta teab: kui meie perekonnal või kogukonnal või ka klassil läheb hästi, siis on tõenäolisem, et ka minul eraldi võetuna hakkab järjest paremini minema. Iseendas peremehetunde kasvatamisel on veel üks oluline pluss – kui oled otsustanud oma elu ise kontrollida, siis väheneb oluliselt ka ärevuse tase sinus endas. Nii suudad olla muuhulgas ka lahedam sõber ja tugevam eestvedaja ühistele ettevõtmistele.

Seepärast panengi teile südamele, kallid Märjamaa Gümnaasiumi õpilased, igaühele teist: sõlmige iseendaga kokkulepe kogu eluks – olla oma mõtte ja sõna, valikute ja tegude peremees. Võtke vastutus oma elu üle ja ärge jätke seda teistele otsustada – just nii saate oma eluga kõige rohkem rahul olla. Peremeheks olemine tähendab hoolimist nii endast kui teistest ning oma lähikonna murede ja rõõmude märkamist. Kui märkate kiusamist, siis astuge sellele vastu. Kui näete ebaõiglust ja ülekohust, siis kutsuge abi ja sekkuge – sest ühel õigel peremehel on nii lihtsalt kombeks!

Hoidke oma kooli, selle hooneid ja vara – aga austage ka üksteise vara ja eraomandi puutumatust. Hoidke oma kaaslasi – nutirahu on ellu kutsutud muu hulgas ka selle jaoks, et suhtleksite nendega rohkem ja küsiksite aeg-ajalt üksteiselt: kuidas Sul läheb? Hoidke ka oma õpetajaid – sest õpetajad on ju teinud vabatahtliku valiku pühendada oma tööelu sellele, et teil elus hästi läheks!

Vabadusiha baastasand on vabadus millestki – orjusest, okupatsioonist, kammitsevatest suhetest või mõttetuks muutunud kohustustest. Aga selle peale tuleb meist igaühel teha oma otsused ja ehitada üles järgmine tasand – vabadus millekski. See on meie vaba valik - leida endale parim elukutse ja töökoht, parim elukaaslane ja kodupaik, parimad sõbrad ja harrastused. Kõige paremini õnnestub see meil siis, kui vabadust soovides võtame vastutuse ja kanname selle välja väärikalt ja elust rõõmu tundes. Meie koolil on juba üle 40 aasta elurõõmus logo päikese ja sulepeaga. Kui meil oleks ka vapp, siis selle vapikirjaks võikski olla meid ühendavad kandvad väärtused: vabadus, vastutus, väärikus!

Selleks, et mu jutt ei jääks üksnes ilukõneks, pakun meie koolile lähiajaks välja ühe praktilise harjutuse, mis aitab meil üheskoos ja igaühel eraldi treenida oskusi ja eelkõige mõtteküpsust, kuidas kasutada seda vabadust millekski. Nimelt 1. aprillil on karjalaskepäev – see oli rahvakalendri järgi päev, kui kari sai esimest korda kevadel laudast välja aasale ja pidi õppima mõistlikult kasutama harjumatult suurt liikumisvabadust.

Tähistame seda kui lõputu loovuse, ulmeliste unistuste ja hea huumori päeva. Üsnagi mage oleks sel päeval piirduda teiste tögamisega stiilis „sul on selg valge, hõ-hõ-hõ!“ Selle asemel võiksime mõelda välja lõbusaid nalju, mis ei tekitaks mitte kelleski ebamugavust või piinlikkustunnet ja mille üle oleks tore koos naerda. Samuti võiksime lendu lasta oma vaba vaimu selleks, et teha loomingulisi katsetusi, mida me varem pole võib-olla proovinudki. Võite olla kindlad, et sellest saadav emotsioon innustab teid edaspidises elus rohkem saavutama.

Julgustan ka õpetajaid välja pakkuma loovaid ideid, kus on kõrvale jäetud argielu kammitsad ja ahistavad eelarvamused. Iga koolipere liige võiks vähemalt sel päeval esitada endale ka küsimused: Mis mind tõeliselt huvitab? Mida ma elus tahaks üle kõige saavutada? Kuidas ja kellega koos võiks selleni jõuda? Märtsikuu jooksul saame harjutada ja ette valmistada. 1.-sel aprillil on üksteisele esitamise päev. Tähistame sel moel ka kooli auväärset aastapäeva.

Kirjutame haikusid, följetone ja luuletusi. Mängime pilli ja laulame kupleesid. Joonistame sarže, portreesid ja natüürmorte. Meisterdame linnumajakesi kevadistele pesapunujatele ja sätime need kodukandis puu otsa elanikke ootama. Õpime rakendama enda vaba eneseväljendust ja tunnetame sellega kaasas käivat vastutust. Õpime nautima kasvavat enesekindlust, mida teistele inimestele positiivsete elamuste kinkimise rõõm meile endale annab. Uskuge, et te suudate üllatada nii iseennast kui oma kõige lähedasemaid sõpru!

Lugupeetud kogukonna kokkuhoidev pere!

Märjamaa vallas elades on ilmselt paljud meist tundnud, et tõeline elu asub meist tunniajase autosõidu kaugusel. Seepärast on valla elanikkond ja kooli õpilaskond aastakümnete jooksul vähenenud. Ent viimasel kümnel aastal püsime stabiilselt ühel nivool. Nüüd on meie ees täitmiseks üks oluline ülesanne, mida ei tee meie eest ära keegi teine. Nimelt, nii vallarahvas kui koolipere tuleb taas kasvule pöörata.

Sellele saab meist igaüks kaasa aidata. Te küsite, kuidas? Vastus on ühtaegu raske ja lihtne – teadliku avatusega ja hoolimisega nii iseendast kui teistest. Alustame oma vaimsest tervisest, mis peagi mõjutab ka füüsilist tervist, aga kindlasti ka meie igapäevast enesetunnet ja elus edasijõudmist. Loome algatuseks iseenda sees ja enda ümber rahuliku ja rõõmsa mõtteruumi, kus pole kohta hirmule ja vihale, sest need on kõige kehvemad nõuandjad. Kuigi nii Eestis kui maailmas leidub praegu piisavalt näiteid ebaväärikast suhtlemis- ja juhtimisstiilist, siis meie ei pea sellest lähtuma. Me ei pea eeskuju võtma väliselt võimukatest, kuid sisult naeruväärsetest egotripi tegijatest, kes lähtuvad üksnes isiklikust ahnusest ja edevusest. Me ei ole võib-olla nende kombel kuulsad, aga me oleme neist ausamad, inimlikumad ja tugevamad.

Õpime teadlikult kaitsma enda moraalset turvatsooni ja jagama seda oma lähedastega. Õpime iseendaks jäämise ja oma südametunnistuse järgimise kunsti, mis toimiks meie moraalse kompassina ka siis, kui mujal maailmas tundub moes olema üksteisest süüdimatu ülerullimine. See on järjepidev töö iseendaga, mida tuleb täie tähelepanuga teha iga päev. Toetame selle juures üksteist ja tunnustame üksteise edasijõudmist oma mõtete ja tunnetega hakkamasaamisel.

Lausa 60 protsenti Eesti elanikest on viimase kuu jooksul kogenud üksildustunnet. Meid eristab aga paljudest teistest Euroopa rahvastest, kellel on samasugune mure, ühiskonnana oskamatus oma tunnetest rääkida, sest vajaka on tundetarkusest ja toetavast ruumist oma mõtete jagamiseks. Võtkem siis aega ja leidkem hetki, et kuulata teiste muresid ja rõõme ning rääkida neile enda omadest. Kasvõi lihtsalt selle pärast, et õppida ennast väljendama. Nii hoolitseme iseenda ja oma lähedaste vaimse tervise eest.

Kui suuta kasvõi paar kuud niimoodi toimida, siis märkad, et sul on hakanud elus paremini minema. Kui sellisel moel toimijaid on palju, siis edeneb terve kogukond. Ja siis tulevad meie õuele uued ettevõtted ja töökohad, välisinvesteeringud ja huvilised kaugemalt, kes tahavad sellest osa saada, et meie oma kodukandis oleme teinud ühe tähtsa otsuse - hakata uskuma iseendasse.

Alustame kasvõi iseenda jaoks ümber defineerimisest, et Märjamaa on turvaline aedlinn keset rikkaliku looduse ja suurepärase logistilise asukohaga suurt valda, kus uued ettevõtted loovad uusi töökohti ja ehitatakse uusi kodusid. Me elame ja tegutseme siin seepärast, et siin on meie kodu, meie juured ja meie tulevik.

Siis saab ka selgeks see, et Märjamaa vald on parasjagu kaugel suurematest linnadest – piisavalt lähedal, et osa saada sealsetest võimalustest, ning piisavalt eraldi, et hoida ja arendada oma kogukonda ja oma identiteeti, mis oleks vaba linnaeluga kaasas käivast ärevusest ja pealiskaudsusest. Tõeline elu koos parima võimaliku elukvaliteediga, mu sõbrad, on ikka siinsamas, kodukandis!

Kallid kaasteelised!

Me oleme vabad inimesed omaenda vabal maal. Kohandagem tänasesse konteksti 1918. aasta iseseisvusmanifesti sõnum, et meie mõtteis oleks Eesti vabadus ja meie tegudes kodukoha elu edendamine.

„Me seisame lootusrikka tuleviku lävel, kus me vabalt ja iseseisvalt oma saatust võime määrata ja juhtida! Asume ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“

Elagu vaba Eesti!