Eesti lipu päev 2026

04.06.2026

Lugupeetud volikogu esimees ja vallavanem, kallis koolipere, hea vallarahvas!

Tänavu tähistame Märjamaa vallas keskhariduse andmise 80. aastapäeva. Võime täie veendumusega öelda, et läbi nende aastakümnete on meie õpetajad julgenud ja suutnud kasvatada õpilastes armastust oma Eesti isamaa ja austust oma emakeele vastu – hoolimata sellest, et esimene pool vaadeldavast ajast langeb nõukogude perioodi.

Pärast Teise maailmasõja lõppu olid mõnedki mehed ja naised, kes said oma hariduse siinsamas koolimajades, varjunud võimu eest ümberkaudsetesse metsadesse. Nõnda said siinkandis samal ajal alguse keskkool Märjamaal ja Eesti suurim metsavendade organisatsioon Relvastatud Võitluse Liit. Peagi toimunud märtsiküüditamine ja sundkollektiviseerimine puudutasid ühel või teisel moel praktiliselt kõiki koolipere liikmeid. Ka edaspidi oskasid koolijuhid ja õpetajad oma õpilastes eestimeelsust alal hoida ja vältida totalitaarse keskvõimu rumaluste tugevamat levikut koolielu tundlikku organismi.

Sellist ajaloolist kogemust arvestades on loomulik, kui nüüd, vabas ühiskonnas, oskame isamaast ja emakeelest lugu pidada ning isamaalisele kasvatusele pühendada seda tähelepanu, mida peaksid enesestmõistetavaks ka meile eelnenud põlvkonnad. Muuhulgas peaks iga Märjamaa Gümnaasiumi õpilane vähemalt korra oma õpiaja jooksul käima ära Tartus Eesti Rahva Muuseumis, et näha meie rahva reliikviat- EÜS-i ajaloolist lippu aastast 1884.

Head õpilased!

Esimest Eesti lippu vaadates tasub meeles hoida, et nii see lipp kui Märjamaa Keskkool sündisid omas ajas järjest tugevneva venestamise tingimustes. Täna jagan teiega aga lugu, mida te Raadil muuseumi külastades ei pruugi kuulda. Nimelt - mees, kes valis tulevasele Eesti lipule värvid, oli Vaimõisa külas sündinud ja Märjamaa kirikus ristitud talupoiss Kännumäe Kustas.

Kui ta Hansu ja Anne noorima pojana maikuus 1832 sündis, ei olnud nende perel veel perekonnanime. Selle said nad kolm aastat hiljem toimunud rahvaloenduse käigus, nagu enamus teisi eesti taluperesid. Kännumäelt olid nad kolinud selleks ajaks naabertallu Katsepajule. Kustasest sai aga Gustav Heinrich Beermann (1832 - 1917) .

Tal oli juba sündimisest peale õnne, et tal oli otsekui haldjast ristiema – Vaimõisa paruniproua Emilie von Wilcken, kes võttis enda õlule noormehe koolihariduse. Gustav õppis Tallinnas ehitusmeistriks ja sai ka koolmeistri paberid. Mõlemas ametis oli ta tõeliselt edukas. Koolijuhi ja õpetajana andis ta Põltsamaal 35 aasta jooksul hariduse umbes 1500-le õpilasele. Ehitustööde juhatajana juhtis ta paljude kirikute renoveerimist ning nt Tallinna Kaarli, Tartu Peetri ja Narva Peetri kiriku ehitamist.

Kui loete Eduard Bornhöhe jutustust „Tasuja“, siis selle naispeategelase prototüüp, kellest noor kirjanik oli vägagi huvitatud, oli Gustavi tütar Emilie, kes saigi oma eesnime Vaimõisa parunessi auks. Ja just seesama 23-aastane Emilie ostis oma isa palvel kevadel 1884 Põltsamaa riidepoest kolm tükki riiet, et õmmelda neist kokku lipp. Isa Gustav aitas oma töökojas teha ise lipule varda. Poeg Christoph viis EÜS-i lipu õnnistamisele Otepääle ja pidas seal kõne selle värvide tähtsusest.

Gustav Beermanni aegses Põltsamaa kihelkonnakoolis oli valdav Eesti rahvusliku ärkamisaja vaimsus. Kooli nimetati tema ametiajal Eesti Üliõpilaste Seltsi hälliks, kuna paljud vilistlased astusid Tartu Ülikooli õppima asudes ka EÜSi liikmeks. Nii polegi üllatav, et Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuvärvide esialgse soovituse olevat andnud oma õpilasele Karl August Hermannile ja teistele noortele tudengitele just Gustav Beermann. Tema arvates sümboliseeris sinine ustavust ja isamaa-armastust, must tõsidust ja sihikindlust ning valge südamepuhtust.

Tõetruuduse huvides olgu lisatud, et lipuvärvideks pakuti ka teisi variante. Beermanni õpilane Jaan Bergmann pakkus aastal 1881 kirjutatud luuletuses „Eesti lipp“ lipuvärvidena välja sinise, musta ja rohelise. Kuid kui EÜSi baasil püüti selsamal aastal registreerida korporatsiooni Vironia, esitas teoloogiatudeng Aleksander Mõttus värvideks just sinise, musta ja valge.

Gustav Heinrich Beermann suri enne Eesti iseseisvumist, jaanuaris 1917 ning on maetud Järva-Peetri kirikuaeda. Teda nimetati korduvalt üheks kõige mõjukamaks eestlaseks 19. sajandil. Tema eestimeelne tegevus on meile eeskujuks ja kinnituseks, et ka kõige tagasihoidlikumast talutarest saab alata pikk elutee, mis annab valgust ja väge kogu oma rahvale. Heisates Eesti lipu väljendame ühtlasi austust sellele värvid valinud omakandimehe mälestusele.

Hea vallarahvas!

Meie ümber on ärev aeg ja närviline maailm. Selle kõige keskel püüame endale ja oma lastele ehitada oma koduvallast rahu ja rõõmu kogukonda, kus saaks häirimatult hoida oma füüsilist ja vaimset tervist. Oleme oma püüdlustes olnud üsnagi edukad, meie töö tulemusi on märganud ja tunnustanud ka teised. Ajakirja „Pere ja kodu“ andmetel on Märjamaa vald Raplamaa kõige peresõbralikum omavalitsus. Meil on meeldiv tõdeda, et kuigi meie kodukandis toimuvat Eesti suurimat tee-ehitust rahastatakse Euroopa sõjalise mobiilsuse meetmest, ei ulatu meieni droonide ohuhoiatused. Elame turvalises paigas.

Järgmisel õppeaastal on just meie valla kanda üle-eestiline koolirahu, et haridusasutuste koostöö kaudu toetada turvalise ja hooliva koolikeskkonna kujundamist nii õpilastele kui õpetajatele. Kui oskame üksteist märgata, kuulata ja tunnustada, läheb meil kõigil hästi. Kui meist igaüks püüab enda ümber ja oma südames hoida rahu, siis ongi meil koolikiusu asemel koolirahu.

60 aastat tagasi, 28. mail 1966 sai toonane Märjamaa Keskkool endale esimese kooli lipu. Täna võtame tänu ja vastutustundega vastu Märjamaa valla lipu. Paigutame selle aukohale oma uuenenud aulas, kus saame ise oma arengusuundade üle aru pidada ja kuhu kutsume ka külalisi lähedalt ja kaugelt. Anname enda parima, et meie vallarahvas saaks ka edaspidi olla oma gümnaasiumi üle uhke - teades, et eksamitulemustelt oleme parimate Eesti maakoolide seas ning et meilt saadud haridusega saavad meie noored hästi hakkama igal pool üle maailma. Hoiame kõrgel nii oma kooli kui koduvalla, aga ka Eesti lippu.

Elagu Märjamaa gümnaasium ja vald, elagu Eesti!