Ääremaaks olemise õnn ja õnnetus

02.04.2018

Avaldatud Eesti Päevalehes 02.04.2018: https://epl.delfi.ee/artikkel/81633137/tuleviku-eesti-eero-raun-aaremaal-ja-piiririigis-elamine-oli-20-sajandil-meie-onnetus-aga-21-sajandil-voib-see-kujuneda-meie-onneks 

TULEVIKU EESTI | Eero Raun: ääremaal ja piiririigis elamine oli 20. sajandil meie õnnetus, aga 21. sajandil võib see kujuneda meie õnneks

Eesti omariikluse 100. aastapäeva puhul on tehtud palju mõtterännakuid ruumis ja ajas. Ikka lähtudes tõdemusest, et mida rohkem tunneme möödunut ja teame meid siiani toonud väärtusi, seda enam oskame tabada suundumusi, mis viivad meid edasi ja kujundavad meie tulevikku.

Aga on üks võime, mis tundub tänapäeva maailmas orienteerumiseks ja hakkamasaamiseks üha olulisemaks muutuvat. See on võime mõista ja tunda ära paradokse ja ambivalentse, leppida nende olemasoluga ja osata neid ära kasutada.

New Yorgis 24. veebruari aktusel kõnelenud professor Rein Taagepera tõi ajaloost esile paradoksi: Eesti enamlased, keda sada aastat tagasi toetas rahvast „kõva kolmandik, ei läinud kaasa mõttega kuulutada välja iseseisvus, kuigi teised erakonnad neid palusid”. (EPL 26.02) Oleks äkki saanud iseseisvuse varem ja lihtsamini välja kuulutada? Kuid sel juhul oleksid enamlased olnud ju „iseseisvuse nähtavad väljakuulutajad ja Saksa sõjaväe tulles oleks see kuulutus koos enamlastega taandunud Peipsi taha” ja naasnud üksnes koos Punaarmeega.

Taagepera resümee on ilmekas paradoks: „Nii irooniline kui see ka on, peame siis tänama Eesti kommuniste, et nad otsustasid olla nii äärmuslikud internatsionalistid, et ei kuulanud Lenini soovitust iseseisvuse mõttega kaasa mängida.” Või nagu Taagepera sedastas: „Eesti Vabariik tekkis, kuna oli inimesi, kes ei saanud aru, et realistlikult võttes selline vabariik polnud võimalik.”

Niisiis – elus on hetki, kus ei ole mõistlik olla liiga mõistlik. Ka iseseisvuse taastamise ajal oli suurvõimu vastu lauluga minek kõike muud kui realistlik. Kuid see toimis. Filmi „Malev” stseen, kus vanem Lembitu ütleb vahetult enne ristirüütlite rünnakut „Hakkame laulma!”, on mitmekihiliselt ambivalentne – ühest küljest absurdne, ent teisalt peegeldab vägivalda välistavat vaimset üleolekut, millega läheb ajalukku meie laulev revolutsioon.

Küllap seab ka tulevik selles üha keerulisemaks muutuvas maailmas meie ette ülesandeid saada hakkama aina keerulisemate paradoksidega.

Jääme inimesteks

Mis aga jääb, on inimeseks olemine. Jääb meile kui bioloogilistele olenditele omane eksistentsi pealisülesanne: olla elus ja elu edasi anda. Jääb Maslow’ püramiidi vajaduste hierarhia. Soov elada vaheldumisi rahulikku ja huvitavat elu. Soov saada hea haridus ning elada kaua ja tervena. Soov tunda ennast kaitstuna ja armastatuna.

Alles jääb inimeste vajadus nii eristuda kui ka samastuda ja ka suhtlemisvajadus – otsides neid, kes oleksid piisavalt erinevad, et tunduda huvitavad, aga piisavalt sarnased, et olla mõistetavad. Alles jääb ka inimsootsiumite erinevus – nii rahvastena kui ka sotsiaalsete gruppidena. Samuti jäävad alles need keerulised märkide, hirmude ja tabude süsteemid, mis kujundavad rahvahulkadest rahvused ja neile ainuomased rahvuskultuurid.

Ja ka paradoksid jäävad alles, ehkki alaliselt aina muutuvatena. Eestlaste praegune väidetav usuleigus on meie jaoks normaalsus, kuid see on ajaloolises ja geograafilises mõttes anomaalia, sest nii tänapäeva seitsme miljardi inimese seas kui ka varasemate meie rahva põlvkondade seas on olnud normiks ikkagi religioossus. Eestlasi ühendab Põhjamaadega sarnane uhkus oma iseseisva riigi üle ja nõukogude ajast pärit ülikriitiline suhtumine neisse, kes seda parasjagu valitsevad.

Paradoksid seostuvad ka Eesti riigi järjekindla huviga olla integreeritud kõikvõimalikesse rahvusvahelistesse koostöövormidesse NATO-st OECD-ni. Kui riik tahab olla konkurentsivõimeline ja edukas, peab ta enda rahvuslike huvide efektiivsemaks kaitseks suurendama sõltuvust teistest riikidest. Seda nimetavadki Euroopa Liidu pooldajad jagatud suveräänsuseks ja vastased iseseisvusaate reetmiseks.

Segasemad sõjad, kindlam Eesti

Tõenäoliselt on maailmas saja aasta pärast realiseerunud ühtaegu nii utoopiaid kui ka düstoopiaid. Maailmakord mullitab ja muutub aina segasemaks, maailma saatust määravate juhtide vahelised suhted muutuvad pingelisemaks ja ebaviisakusteni otsekoheseks. Isegi sõda peetakse üha raskemini määrataval, kummalisemal ja hübriidsemal moel. Samal ajal on Eesti koht selles ebakindlas maailmas üha kindlamaks muutunud.

Eeldusel, et praegused lapsevanemad oskavad ja tahavad eesti identiteeti oma elus tähtsaks pidada, ei ole meil vaja heietada muremõtteid eesti rahva ja kultuuri kestmise pärast. Tuleb lihtsalt ise tugev olla ja mitte karta teiste, näiteks hiinlaste või moslemite tugevust.

Eestlasi ühendab Põhjamaadega sarnane uhkus oma iseseisva riigi üle ja nõukogude ajast pärit ülikriitiline suhtumine selle valitsejatesse.

Kuni Läänemere regioonis toimib Golfi hoovuse soojendav mõju, võib siin elada küll. Meie endi esivanemad on viimase tuhande aasta jooksul, kui meil on kasutada olnud kirjalikud ajalooallikad, suutnud üle elada vahepealse kliima külmenemise, pärisorjuse ajal inimõiguste puudumise ning meie maailmajao kõige hullemad sõjad ja taudid. Ega meie oma heaoluajastu tõttu kehvemad ole! Vanematelt päritud geenid on ju ikka samad.

Osakem rakendada paradokse Eesti elu edenemise teenistusse. Sajandite jooksul on meie rahvast hoidnud imeline säilimisvõime, mis on sisaldanud paradoksaalseid kombinatsioone kohandumisest ja endaks jäämisest, alalhoidlikkusest ja uuenduslikkusest. Ääremaal ja piiririigis elamine oli 20. sajandil meie õnnetus, aga 21. sajandil võib see kujuneda meie õnneks.

Näiteid paradoksidest. Internetist plastprügini

Mida paremad tehnoloogilised võimalused on inimestel omavaheliseks suhtlemiseks, seda rohkem on inimesi, kes nende kasutamisest juba praegu vabatahtlikult loobuvad. Võib-olla saab lastest, keda näeme praegu kasvamas muret tegevas sõltuvuses nutiseadmetest, põlvkond, kes peab mingite uute riskide tõttu muutunud oludes ülemaailmset võrgustatust otsustavalt muutma.

Noored, keda muudab praegu murelikuks eelkõige maailmamere plastprügiga reostamine, võivad kujuneda kõige tugevamateks kodukandi patriootideks. Oskus mõelda globaalselt ja tegutseda lokaalselt on keskealiste, raudse eesriide taga sirgunud inimeste jaoks uus kätte õpitud paradigma, aga nooremate jaoks loomulik hoiak.

Siia on kohe lisada Vello Salo tabav elutarkus: kes üldistab, see süldistab. Kunagi varem pole inimesed Eestis ja maailmas üldisemalt olnud sedavõrd paljudeks kogukondadeks killustatud. Kõikvõimas internet, see meie aja Paabeli torn, toimib korraga nii integratsiooni kui ka segregatsiooni mootorina. Kunagi varem pole marginaalsel vähemusel olnud nii palju võimalusi häälekusega välja paista ja mõjutada massimeedia kaudu peavoolu arusaamu.